Ametist tulenevalt sõin ma hiljuti Euroopa ühes ilusaimas linnas Budapestis õhtust Ungari valitseva partei Fidez´i riigiõiguse eestkõnelejaga. Kahe tunni vältel kuulasin ma hingestatud ja hästi argumenteeritud selgitusi, kuidas Ungarisse tekib uus põhiseadus – paari kuu jooksul, sest just nii palju on talle tema partei poolt antud aega selle eelnõu kokkupanemiseks. Ungari praegune konstitutsioon võimaldab sealsel parlamendil muuta põhiseadust 2/3 häälteenamusega kasvõi iga päev. Ja seda võimalust on seda enamust nautiv võimupartei juba kasutanud ja tahab nüüd kehtestada päris uue konstitutsiooni.

Eelmisel aastal sai ungarlastel kõrini 8 aastat valitsenud sotsiaaldemokraatidest. Igati põhjendatult. Lubatud võrdsetel võimalustel põhineva heaoluühiskonna asemel oli Ungarist saanud korruptsiooni, valetamise, võlgu elamise ja ebaefektiivse majandamise ühiskond. Ungarlastel oli sotsidest isegi nii kõrini, et V.Orbani juhitud konservatiivid (Fidez) said parlamendis kaks kolmandikku kohtadest ehk absoluutse võimu. Vaatamata sellele, et valimiste eel lubatud taevamanna pole valijateni esimesel aastal kuidagi jõudnud (alles eelmisel nädalal alandas reitinguagentuur Fitch ka Ungari riigi ja pankade reitingut), ei ole võimupartei populaarsust mingil moel kaotanud. Opositsioon on nõrgem kui kunagi enne.

Ungari valimissüsteem on üsna keeruline. Pooled parlamendikohad jagatakse isikuvalimiste teel kus ringkonnast osutub valituks enim hääli saanu ja teine pool erakonnanimekirjade alusel proportsionaalse süsteemiga. Midagi sellist on erinevad poliitikud ja politoloogid soovinud ka Eestisse. Ometi ei ole see süsteem takistanud Ungaris tulemust „võitja võtab kõik“ ja ühiskonna jätkuvat polariseerumist.

Kõik see pani mind mõtlema meil käimasoleva valimiskampaania peale. Selles proovivad kätt kõikvõimalikud uuendajad, kelle põhipostulaadiks on tõdemus, et meie senine poliitiline süsteem olevat vananenud ja vaja oleks mingit uut suurt visiooni ja reformi. Millist nimelt, ei ole seni kuulda olnud.

Eesti Põhiseadus, mis on rahva poolt vastu võetud, on esindusdemokraatiale rajatud riigi põhiseadus. Esindusdemokraatial on oma kindlad mängureeglid. Mõned neist neist, nagu valimissüsteem, on Põhiseadusse lausa sisse kirjutatud. Põhiseadusse sisse kirjutatud võimu teostamise mehhanisme ei ole võimalik rakendada ilma kodanike ühendusteta, kes kannavad üht või teist ideed. Minu arvates oleks hea ja mõistlik kui need ühendused oleksid maailmavaatel põhinevad erakonnad. Ja püsivad erakonnad, mitte ühe projekti või äriidee ajutised kooslused. Kas Eestis on erakondadega kõik korras? Kindlasti mitte. Teinekord on lausa kurb vaadata, kuidas üks või teine meie ideeline konkurent ennast ja sellega ka erakonnademokraatiat kahjustab. Kas Reformierakond on ideaalne partei? Kindlasti mitte. Meil on kõvasti arenguruumi nii organisatsioonis kui sisedemokraatias. Nagu universum, maailm või Tallinna linn, ei saa ka Reformierakond kunagi lõplikult valmis. Ja need, kes tahavad seda ehitada, on meie hulka alati teretulnud.

Me ei ole nõus nendega, kes väidavad, et Eesti peab radikaalselt muutma oma poliitilist süsteemi. Pealegi saab poliitilise süsteemi muutmine, sealhulgas ka osalusdemokraatiale üleminek, toimuda üksnes Põhiseaduse demokraatliku muutmisega. Muidugi kui ei soovita mingit riigipööret. Imelik on kuulata neid, kes ühelt poolt räägivad vajadusest kaitsta Põhiseadust, teiselt poolt aga nõuavad valjuhäälselt võimumehhanismi muutmist. Öeldagu siis ausalt, et soovitakse muuta Põhiseadust ja milles need muutused seisneksid. Arutame, härrased! Meie valimisprogrammi koostamisel tõusetus ka Põhiseaduse teema korduvalt. Tähelepanelik lugeja märkab, et otsesõnu me seda ei käsitle. Küll aga oleme me rõhutanud nii õigusliku kui institutsionaalse stabiilsuse vajalikkust. Äraseletatult, me ei soovi Põhiseaduse radikaalset muutmist järgmise Riigikogu koosseisu volituste ajal. Me oleme seda meelt, et Põhiseaduse üle peab olema pidev akadeemiline arutelu. Me ei välista Põhiseaduse ajakohastamist ja parandamist kui selleks peaks olema ülekaalukas vajadus, kuid sellised muudatused peavad olema ka õigusteaduslikult põhjendatud. Me ei soovi mingil juhul sellise olukorra kordumist, nagu juhtus 1936.aastal kui riigivanem Konstantin Päts andis välja käsukirja nr.25, milles on öeldud: „Moodustan uue põhiseaduse kava väljatöötamiseks erikomisjoni järgmises koosseisus: kohtuministeeriumi nõunik J.Klesment (esimees), riigisekretär K.Terras, Riigikohtu abiesimees A.Palvadre, vannutatud advokaat A.Anderkopp ja peatoimetajad M.Kukk ja E.Laamann.“

Võim ei ole eesmärk, võim on vahend mingite eesmärkide saavutamiseks. Selle aasta 1 jaanuaril võtsime rahana kasutusele euro, nagu märkamatult saime eelmisel aastal OECD täisliikmeks. Eesti on täisõiguslik liige kõigis maailma ja Euroopa kõige arenenumate riikide ühendustes. Meid on tunnistatud väga kõrge inimarenguga riigiks ÜRO poolt. Mis on järgmine eesmärk? Ma arvan, et on saabunud aeg, kus me peame ära kasutama kõik selle, mida annavad meile Euroopa Liidu siseturg ja põhivabadused, NATO julgeolekugarantiid, eurotsooni rahaline stabiilsus ja OECD oskusteave. Ja muidugi meie hea maine usaldusväärse partnerina. Meil pole järgmiseks neljaks aastaks vaja endale püstitada kergestisõnastatavaid suuri eesmärke, et kangelaslikult nende poole püüelda. Aeg on teha mõtestatud ja head tööd nii kogu ühiskonna kui tema iga liikme eluolu paremaks muutmise nimel. Jõudmine viie Euroopa Liidu jõukaima ühiskonna hulka on võimalik ja raske on mõista neid, kes seda eesmärki nii aktiivselt naeruvääristada tahavad.

Meie teel suurema heaolu poole pole täna ette näha suuri väliseid takistusi. Kõik sõltub meist endist. Igaühe, nii üksikisiku kui firma või kodanikuühenduse, võimest kohanduda ja õppida enneolematult kiire tehnoloogilise arengu tingimustes. Edasiviivaid otsuseid ei langeta teisel aastakümnel enam mitte niivõrd avalik võim, kuivõrd üksikisikud ja nende ühendused. Ühiskonna väärtussüsteem ja võime selle eest seista omandab senisest palju suurema tähenduse. Et meie otsused oleksid edasiviivad, mitte takistavad, on vaja vältida kaht olulist kari – sallimatust ja väikekodanlikku mugandumist ja allaheitlikkust.

Et meie elu läheks paremaks on vaja koostööd. Seda igas valdkonnas ja tasandil. Just koostöövõime määrab meie edukuse lähiaastatel. Raske on ette kujutada koostööd sallimatuse õhkkonnas. Meie vastus kõikvõimalikele solvajatele ja räuskajatele olgu lihtne: Reformierakond on sallimatu ainult sallimatuse suhtes. Me ootame kõigilt, sõltumata nende kuuluvusest, ideid, millega vaielda ja ühineda. Me ei tunnusta ega otsi toetust neilt, kelle aisaks eesmärgiks on saada endale tähelepanu mõne järjekordse räigusega. Me kaitseme ka oma poliitiliste oponentide väärikust kui nad ise on väärikad. Meile võid kindel olla!

Suurepärane Shveitsi kirjanik Max Frisch kirjutas 1953.a. kuuldemängu „Härra Biedermann ja tulesüütajad“, millest sai hiljem näidend ja mis praegu etendub ka Tallinna Linnateatris. Minge kindlasti vaatama! Selle näidendi teema on tänagi üliaktuaalne. Kapseldudes oma väikekodanlikku maailma võib ka igaühest meist saada härra Biedermann, kes ei taha näha oma külalistes tulesüütajat ehkki need seda kuidagi ei varja. Kas me mitte ei pööra sageli pilku lihtsalt eemale omaenda tulesüütajatelt ja ahjukütjatelt, selle asemel, et neile vastu astuda. Eestis ei tohi olla kohta ühiskonnakihtide ja –gruppide vastandumisele, konfliktidele, vägivallale ega diskrimineerimisele. Proletaarse viha ja rahvusliku vaenu õhutamine ei ole aktsepteeritav.

Hoiatustele eelmise sajandi 30-ndate Saksamaa, 1933-35.a. Eesti või viiekümnendate Argentiina arengute eest vastatakse meil reeglina, et need ei saavat korduda, kuna ajad on teised. Õige, aga vaadake, mis toimub täna Venezuelas, mis veel 10 aastat tagasi oli Ladina-Ameerika majandusliku arengu ja demokraatia kants.

Kas Eestis on võimalik väärtuspõhine poliitika. Peab olema ja kindlasti on. Aga selle ajamiseks peame me täna kasutama hoopis teisi kanaleid ja meetodeid kui veel 10 aastat tagasi. Mitte väärtused pole muutunud vaid muutunud on nende kuulutamise ja rakendamise süsteem. Liberalism poliitilise õpetusena ja väärtussüsteemina on täna maailmas tugevam kui kunagi varem. Soovitan lugeda Briti endise peaministri Tony Blairi raamatut „A Journey“. Eriti tasub seda lugeda meie sotsiaaldemokraatidest oponentidel, kes väidavad end kuuluvat Blairi erakonnaga samasse poliitilisse perekonda. Reformierakonna auesimees on ühes eravestluses öelnud, et tema vaated on Blairiga võrreldes kohati vasakpoolsemad. Maksupoliitika ja sotsiaalpoliitika osas on Blair liberaal, mis liberaal. Ei ole kuulda, et täna briti valitsuskoalitsioonis olevad liberaalid plaaniksid põhimõttelistes küsimustes muuta Blairi juhitud valitsuse vastu võetud otsuseid. Paremliberaalid kannavad täna valitsusvastutust lisaks meile ka Taanis, Hollandis, Saksamaal, Poolas ja mujalgi. Kõigis neis riikides on traditsiooniks rääkida valimiskampaania ajal asjast. Üheks meie poliitiliste oponentide eesmärgiks on kindlasti muuta eeloleva pooleteist kuu infoväli müraks. Selle müra keskel saab siis hõigata valjusti mingeid loosungeid lootuses, et need hakkavad inimeste kõrvades kumama. Meie peaksime sellele vastama oma selgete seisukohtadega erinevates sotsiaalvõrgustikes, uues meedias, inimestega suheldes. Ei ole ju mingi häbi rääkida naabriga, töökaaslasega või sugulasega Reformierakonna valimisprogrammist mitte Rosamunde Pilchnerist. Eelseisvate valimiste puhul olen vähemalt mina tajunud küll inimeste siirast soovi kuulda vahetust allikast meie mõtteid ja arusaamu. Anname siis neile selle võimaluse!

Eesti vajab eelolevaks neljaks aastaks stabiilsust, mitte kiirkorras poliitilise süsteemi ümberkorraldamist. Ükskõik kui üllad ja arusaadavad ei oleks ka ungarlaste motiivid oma süsteemi radikaalseks ümberkorraldamiseks, ei tahaks mina täna nende nahas olla. Erinevate maailmavaadete vaidlus ja ühisosa leidmine läbi selle, on konstruktiivsem tee rahulolule kui teerull.

Vaata meie terviklikku programmi siit