Lugupeetud prokurörid, austatud külalised, daamid ja härrad!

Möödunud aastal teie ees seistes ei rääkinud ma just pikalt prokuratuuri töötulemustest, vaid tõlgendasin prokuratuuriseadust laiendavalt ning sisustasin mulle ettenähtud aja hoopistükkis kolme erutava õiguspoliitilise teemaga. Prokuratuuri järelevalve, prokuröri positsioon ja tema töötasu on endiselt olulised teemad ja ma ei kahtlegi, et just viimasele neist jätkuks huvitatud kuulajaid ülearugi. Kuid võta näpust! Täna ei ole mul kavatsust nende juurde tagasi tulla, kuna eelmisel aastal öeldule ei ole mul enam midagi lisada. Ehk üksnes seda, et paljude teiste viimastel aastatel Justiitsministeeriumis väljatöötatud eelnõude hulgas võeti paari nädala eest Riigikogus vastu seadusemuudatused, mis näevad ette prokuratuuri sellise aruandlusvormi Riigikogu põhiseaduskomisjonile, nagu ma aasta tagasi teie ees välja käisin.
Täna tahaksin täna minna konkreetsemaks ning analüüsida sisuliselt prokuratuuri möödunud aasta töötulemusi.
Mõistagi ei jõua täna selle mõnekümne minutiga kõigest tervikpilti anda, mistõttu olen otsustanud peatuda mulle enim mõtlemisainet pakkunud aspektidel. Teil kõigil on võimalus mind kuulates kaaluda iseeneses, kas need tähelepanekud tekitavad teis samu küsimusi, mis minuski, milliseid järeldusi nende pinnalt teha saab ning kas need järeldused peaksid kaasa tooma ka reaalseid muutusi praktikas. Kuna esinen täna siin teie ees selles rollis ehk viimast korda, siis ei saa ma lubada, et asuksin ise neile tähelepanekutele tuginedes kriminaalpoliitilisi samme astuma. Nõnda loodan ma seda enam prokuratuuri enesekriitikale ja võimele end ise efektiivselt reguleerida. Ma ei pea seda naiivseks lootuseks, kuna justiitsministriks oldud aja jooksul on prokuratuur teinud otse mu silme all läbi suure arengu, mille puhul edasiminekud kaaluvad vajakajäämised üles.
Aga nüüd siis 2010. aasta tulemuste juurde.
Peaaegu kuu aega tagasi Siseministriga kohtudes võisime tõdeda, et nii politsei kui prokuratuur on suutnud oma tööd aina paremini kontsentreerida prioriteetsete kuritegude menetlemisele. Iseäranis hea meel on mul selle silmnähtava arengu üle, mis on toimunud alaealiste süüdistusasjade menetlusaja osas. 2010. aastal oli alaealiste kriminaalasjade kohtueelne menetlus üle kahe korra lühem kui 2008. aastal, olles langenud 172lt 81 päevani. Alaealiste kriminaalasjadest lahendati kohtueelses menetluses vähem kui 4 kuuga enam kui 80%. Keskmiselt kulus 2010. aasta II poolaastal menetluseks politseis 1,9 kuud ning menetluseks prokuratuuris 0,9 kuud. Alaealiste menetluskiirus on ka üks neid valdkondi, kus võib rõõmustada selle üle, et kunagised piirkondlikud erinevused on peaaegu kadunud. Pidage see märkus meeles mõne aja pärast räägime hoopis drastilistest piirkondlikest erinevustest.
Mis puudutab organiseeritud kuritegevusega seotud prioriteete, siis siinkohal ma detailidesse ei laskuks ja jätaksin selle võimaluse riigi peaprokurörile. Tunnustada tahaks neid prokuröre, kellel on olnud piisavalt julgust ja ettevõtlikkust, et anda elu kuritegeliku ühenduse paragrahvile – möödunud aastal esitati selliseid süüdistusi juba 9-le grupile. Kas need olid ka ainsad üheksa võimalust, seda teate teie ilmselt paremini. Põhjus, miks ma pean oluliseks, et nimetatud kuriteo inkrimineerimine ei jääks kergekäeliselt tegemata, on endiselt sama – kuritegeliku ühenduse paragrahv võimaldab kohaldada laiendatud konfiskeerimist ja varalist karistust. Niisama loomulikult nagu prokurör mõtleb läbi isiku süüküsimuse, peaks ta küsima varalise kasuga seotud kuritegude menetlemisel: kuidas saaks kurjategijalt võimalikult viimse sendini kätte tema kuritegeliku teenistuse.
Justiitsministeeriumis läbiviidud konfiskeerimiste analüüs, mis on ka meie koduleheküljel üleval, näitab kahjuks, et konfiskeerimise ja selle tagamiseks arestimise praktika on prokuratuuri üksustes äärmiselt erinev ning väljaspool Harju Maakohtu piirkonda lausa marginaalne. 47 % konfiskeerimistest, seda peaaegu 0,5 miljoni euro ulatuses, toimus Riigiprokuratuuri kriminaalasjades; 38 protsendiga oli teine Põhja Ringkonnaprokuratuur ja 12%-ga kolmas Lõuna Ringkonnaprokuratuur. Lääne ja Viru Ringkonnaprokuratuurist ei ole selles kontekstis midagi rääkida. Positiivne on selle kõige juures, et möödunud aasta konfiskeeritu koguväärtus ületas 1 miljon eurot, mis on oluliselt suurem summa kui 2009. aastal. Kui neid numbreid vaadata koos prioriteetsete asjade menetlusandmetega, siis torkab jätkuvalt silma Riigiprokuratuuri prokuröride aina jõudsam töö, mis tulenevalt nende menetletavate asjade iseloomust väljendub ka silmatorkavalt ulatuslikumas jälitustegevuse kasutamises. Kõik see väärib tunnustust, kui pidada silmas sealse meeskonna väiksust. Saab ainult loota, et Riigiprokuratuuri võimekus olulisi kriminaalasju tulemuslikult menetleda ei kahane ja pigem kasvab. Mida ma kasvu all silmas pean, sellest hetk hiljem.
Enne aga paar sõna ka menetlustulemustest tervikuna. Sest tõepoolest – prokuratuur ei pea menetlema mitte üksnes eriti raskeid ja ministrite poolt prioriteetseks tunnistatud, vaid kõiki kuritegusid, mis ohustavad Eesti inimeste turvatunnet.
Meie arvutused näitavad, et möödunud aastal menetles prokuratuur oma lõpliku lahendini (so kohtusse saatmiseni või menetluse lõpetamiseni KrMS §-de 201-205 alusel) 15098 isikut. See oli ca 500 vähem kui 2009. aastal, mis oli omakorda paartuhat vähem kui sellele eelneval aastal. Ühest küljest on see ressursi vähenemise surve all loogiline ning tahaks loota, et muutus ressurssides prokuratuuri sees on tasakaalus ka muutusega tulemustes, arvestades üksuste panust prioriteetsete kuritegude menetlemisse. Võrreldes 2010.a menetletud isikute arvu aastatega 2007-2009, ilmneb, et kõige rohkem on kõnealune arv vähenenud Lääne Ringkonnaprokuratuuris – 21% ning Viru Ringkonnaprokuratuuris – 15%. Riigiprokuratuuris on aga toimunud lausa 38 protsendiline kasv. Lääne puhul on tegemist loogilise protsessiga, sest erinevalt Viru piirkonnast, langes Lääne Prefektuuris 2010. aastal jätkuvalt ka registreeritud kuritegevuse tase.
Ainus tuvastatud kahtlustatavaga menetluse lõpetamise liik, millel ma tahaksin eraldi peatuda, on lepitamine. Aasta-aastalt on lepitus¬menetlust kasutatud aina enam – kui 2007. aastal lõpetati leppimise tõttu kriminaal-menetlus 28-l, siis 2010. aastal juba 364-l juhul. Tasapisi on kasvanud ka selle menetlusliigi osakaal kõikidest kriminaalmenetluse otstarbekuse põhimõttel lõpetamistest – kui 2008. aastal oli selles menetluses osalevate isikute arv 2%, siis 2010. aastal 9%. Menetlusliigi asjakohasusest annab tunnistust ka see, et kui kohustuse mittetäitmisel võib kriminaalmenetluse uuendada, siis seda on kolme ja poole aastase praktika jooksul tehtud üksikutel kordadel (3% menetlustest).

Tuleme nüüd aga kohtusse saadetud isikute juurde. Kui me vaatame üldmenetluses kohtusse saadetud isikute arvu aastaist 2007-2010, siis seal avaneb meile mõneti samasugune pilt – Läänes on üldmenetluses kohtusse saadetud isikute arv kahanenud aastate keskmisega lausa 40 %, Viru ringkonnas veidi vähem – 12 %. Riigiprokuratuuris on seevastu toimunud kiire kasv – 48 %, ning sama iseloomustab vähemal määral ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri.
Ükski menetlusliik pole loomulikult oma olemuselt hea ega halb. Heaks või halvaks võib ta osutuda sõltuvalt sellest, kas teda kasutatakse kohases olukorras. Menetlusliigi valikul peaks teadupoolest olema kaalul nii kahtlustatava kui teiste menetlusse kaasatud isikute huvid, sealhulgas õigus asja arutamisele mõistliku aja jooksul, ning teiselt poolt tuleb menetlusressurssi kasutada heaperemehelikult, kulutamata enam, kui see on vajalik. Kui räägime riigi kriminaalmenetlusest tervikuna, siis tuleb silmas pidada veel üht asjaolu – selleks, et võimuaparaadi käitumine oleks ootuspärane ja isikute õigused võrdselt tagatud, peab riigi menetluspraktika toimima ühtsetel alustel. Samalaadsele pahateole peaks reeglina järgnema ka samaväärselt valus laks, sõltumata sellest, millises Eestimaa otsas me viibime. Nõnda kontrollisime me ka seda, mil määral erinevad prokuratuuri üksused teineteisest menetlusliikide valikul.
Tulemus ei olnud tegelikult üllatav, kuna siin on erinevates prokuratuurides olnud alates nende menetlusliikide tekkest suured erinevused. Jätame hetkeks Riigiprokuratuuri kõrvale, kus on üldmenetluste osakaal tulenevalt asjade iseloomust keskmisest suurem, ja võrdleme üksnes ringkondi. Ka ei arvesta ma seekord menetlusliikide hulka oportuniteedi kohaldamist. Kui kiirmenetlusi oli 2010.a kõikjal üsna võrdselt, siis üldmenetluste osakaalus esines pea kolmekordne erinevus – kui Läänes oli üldmenetluse protsent 8, siis näiteks Lõunas oli see 21. Veelgi dramaatilisem lugu on lühimenetlusega – kui Lõunas kohaldati seda 9-le %-le isikutest, siis Virus ja Põhjas enam kui pooltele. Kokkuleppemenetlusega on vastupidi – Põhjas on protsent 14 ja Lõunas 57. Eriti teravalt torkab see silma näiteks liiklussüütegude puhul, millest enam kui 90 % menetletakse Lõunas kokkuleppemenetluses, Põhjas aga samal määral lühimenetluses. Pisut vähem terav, aga analoogne vahekord on ka varavastaste kuritegude puhul.
Tõesti, võiks ju öelda, et mõlemad on lihtmenetlused. Asi pole nii lihtne. Kummalgi juhul on isikute õigused tagatud menetluses erinevalt, ühel juhul vähendatakse karistust, teisel mitte, ning ka ressursikulu ei ole sama. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas me kohtleme inimesi võrdselt? Tasub tõsiselt mõelda selle üle, kas tegemist on objektiivselt põhjendatud erisustega või pigem kultuuriliste eripäradega, millesarnastest pajatab näiteks film „Ossobennosti Russkoi Ohotõ“. Viimast sorti eripärad teevad kindlasti elu värvikamaks, kuid riikliku kriminaalpoliitika elluviimisel pole neil kohta.
Veelgi segasemaks läheb lugu siis, kui vaadata ühelt menetlusliigilt teisele üleminekut. Otsustasime seekord eksperimendi korras kontrollida, kui tihti minnakse kohtumenetluses olevas asjas üle menetluse lõpetamisele KrMS § 202 alusel. Selgus, et 2010.a lõpetati otstarbekuse kaalutlusel menetlus 69 lühimenetluses kohtusse saadetud isiku puhul, neist Tartu Maakohutus mitte ühtegi, Viru ja Lääne Maakohtus mõni üksik ning Harju maakohtus tervelt 58. Arvestades, et keskmine menetlusaeg kohtus oli neis Harju asjades 111 päeva, siis jääb tõsiseks nuputamiseks, kuhu avalik menetlushuvi nende kolme kuu jooksul võis kaduda.
Üksnes mõnevõrra rohkem oli neid juhtumeid, kus menetlus lõpetati oportuniteediga üldmenetluses kohtusse saadetud asjades. Juhtumid jagunesid maakohtute vahel nende koormusega võrdeliselt ning kõikjal torkas silma, et tegemist oli üldiselt kaua menetluses olnud asjadega – keskmine kohtu menetluses oldud aeg neis oli 442 päeva.
Kriminaalmenetluse kestvust kontrollisime ka ühes teises võtmes. Nimelt käisime sama meetodiga, millega seni oleme võrrelnud alaealiste süüdistusasjade menetluspikkust, üle ka kõik teised tuvastatud kahtlustatavaga kriminaalasjad. Tulemusena saime teada, kui palju kestis kohtueelne menetlus kahtlustatava jaoks keskmiselt ühes prokuratuuri üksuses ning kas aastail 2008-2010 on ka midagi muutunud. Tuleb tunnistada, et paremaks midagi läinud selle aja jooksul ei ole. Kui 2008 oli keskmine kohtueelse menetluse aeg kahtlustatava jaoks prokuratuuris 163, 2009.a – 179 ning 2010 – 177 päeva. Saab siiski öelda, et menetlusaeg on viimasel aastal langenud Lõuna ja Viru kahtlustatavate jaoks, kuigi Viru keskmine kohtueelse menetluse aeg jääb sellest hoolimata üheks pikemaks. Kõige venivam tundub kohtueelne menetlus aga Riigiprokuratuuri kahtlustatavatele, kuna 2010.a oli selleks lausa 311 päeva. Ka aastate lõikes jääb silma, et Riigiprokuratuuris ja Viru Ringkonnaprokuratuuris on teistega võrreldes kohtueelse menetluse aeg pikem.
Positiivsena võib selle kõige juures näha seda, et enam kui 2 aasta pikkuse kohtueelse menetlusega kahtlustatavate hulk on siiski üsna väike – 5 % kõigist kahtlustatavatest – ning see osakaal on püsinud muutumatuna alates 2008. aastast. Kui võtta ette 2010. aasta andmed, siis võib öelda, et kõige enam oli kõigis prokuratuurides sellised juhtumeid, kus kohtueelse menetluse pikkus kahtlustatava ülekuulamisest kuni lõpliku menetlusotsuseni kohtueelses menetluses oli 1-12 kuud – 54-65 %. Erinevus aga ilmneb alla-kuuliste ja üle-aastaste menetluste võrdluses. Nimelt oli 22 % Riigiprokuratuuri kahtlustatavate kohtueelne menetlus enam kui aasta pikkune, Virus oli see osakaal 17 %, mujal 9-11 %.
Selle teema kokkuvõtteks tahan ma öelda kolme asja. Esiteks – ühest küljest on muidugi tunnustust vääriv, et hoolimata prokuratuuri ressursi teatud vähenemisest võrreldes varasema ajaga ei ole menetlustähtajad oluliselt pikemaks veninud. Teiseks – prioriteetsete asjade menetlemine peab toimuma viivitusteta. Mõistagi ei tohi kiirustamine hakata ohustama kvaliteeti ning seda tuleb silmas pidada ressursi suunamisel selliste asjadega tegelemisele. Loodan, et järgmisel aastal, olgu siis minu asemel siin kes tahes, näeb ta Riigiprokuratuuri nime taga juba väiksemat numbrit.

Kindlasti saab prokuröridele piisavaks väljakutseks teha endale 1. septembriks 2011.a selgeks jaanuari lõpul vastu võetud mahukas kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste pakett.
Seadusemuudatustes on palju muudki, mis vääriks siin kajastamist, kuid hetkel peatun vaid ühel äärmiselt tähtsal eesmärgil, mida eelnõuga saavutada tahtsime: nimelt luua meetmed, mille abil vältida ja hüvitada mõistliku menetlusaja nõude rikkumist – nii nagu seda peab vajalikuks Euroopa inimõiguste kohus. Läinud sügisel kohustas inimõiguste kohus Saksamaad viivitamatult kehtestama tõhusa õiguskaitsevahendi ebamõistliku menetlusaja vastu, mis kas kiirendaks menetlust või pakuks isikule kohast hüvitist. Enne seda oli kohus teinud Saksamaa kohta juba üle neljakümne otsuse, milles viidati tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisele.
Kui meil Eestis ongi praktikas leitud võtteid ebamõistliku menetlusaja vastu, siis ometi ei ole need õiguskaitsevahendid seni ei kergesti kättesaadavad ega ka tõhusad. Alates 1. septembrist aga ei tarvitse meil inimõiguste kohtu etteheiteid menetlusseadustikule enam peljata. Ebamõistliku menetlusaja eest hakkavad kaitset pakkuma järgmised muudatused:
1) nii kriminaalasja kohtueelse kui ka kohtumenetluse võib edaspidi lõpetada mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Selline menetlust lõpetav riigiprokuratuuri määrus kohtueelses ja kohtumäärus kohtumenetluses on vaidlustatav riigikohtuni välja;
2) otsust langetades peab kohus kaaluma, kas karistust tuleb mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada;
3) poolele antakse õigus taotleda kohtult kohtumenetluse kiirendamist, kui kriminaalasi on olnud kohtumenetluses üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku toimingut, see tähendab: ei määra istungit või kui on näha, et ajakava ei võimalda asja katkemata arutata. Kui kohus taotlust ei rahulda ja asi jõuab kõrgema astme kohtuni, otsustab see abinõu, mis võimaldab kohtumenetluse mõistliku aja jooksul lõpuni viia.
4) kohtu esimehele antakse kohtute seaduse muudatusega pädevus aidata kohtunikul korraldada menetluses oleva asja lahendamine mõistliku aja jooksul. Näiteks võib ta määrata kohtunikule menetlustoimingu tegemiseks mõistliku tähtaja; anda kohtunikule menetluse läbiviimiseks ning töö ja tööaja korraldamiseks korralduslikke juhiseid; jaotada tööjaotusplaani arvestades kohtunike vahel kohtuasju ümber; ning erandjuhul kalduda töö jaotamisel kõrvale ka tööjaotusplaanist, eelkõige arvestades kohtuasja eripära, kohtuniku spetsialiseerumist ja kohtunike koormatust.
Samuti saab kindlasti kohtumenetluse mõistliku aja tagamisel olema oma mõju ka ühel prokuratuuriseaduse muudatusel. Nimelt hakkab peatselt kehtima säte, mille kohaselt prokuröri abi võib täita prokurörile pandud ülesandeid üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade kohtulikus menetluses ulatuses, milleks on teda konkreetses kriminaalmenetluses volitanud kõrgemalseisev prokurör. Lisaks sellele, et prokuratuuri võimalused kohtus süüdistust esindada muutuvad paindlikumaks, annab see kindlasti prokuröri abidele nende edasise karjääri jaoks häid kogemusi.
Veel üks uus ja huvitav nüanss, mida me seekord analüüsisime, oli kriminaaltoimiku tagastamine prokuratuuri kohtu poolt. Peatuksin praegu neil juhtudel, mil kohus tagastas kokkuleppemenetluses toimiku prokuratuuri, kuna kohus ei nõustunud kuriteo kvalifikatsiooniga, tsiviilhagi suurusega või karistuse liigi või määraga või kuna mõni kokkuleppe poolest taganes sellest.
Teadupoolest oli 2010. aasta teisel poolel meedias terav arutelu sellest, kas prokuratuurile on antud liialt suur roll karistuste määratlemisel ning kas tõepoolest on kohus üksnes kummitempel prokuröri käes.
Kokku tagastas kohus kriminaalasjades, kus prokurör oli süüdistatava ja tema kaitsjaga sõlminud kokkuleppe, 2010. aastal kriminaaltoimiku prokuratuuri 177 korral. Kokkuleppest loobus 55 menetluses vähemalt üks süüdistatav, prokurör 46 menetluses, 5 menetluse puhul loobusid nii prokurör kui ka süüdistatav. Lisaks neile juhtumitele ei kinnitanud kohus kokkulepet 71 menetluses.
Kokkuleppemenetluses tagastati kriminaalasju kõige enam Harju maakohtust (41%), kõige vähem Pärnu maakohtust (9%). 35% tagastamisi toimus Tartu Maakohtus ja 15 % Viru Maakohtus.
Asjades, kus kohus tagastas kriminaalasja materjalid ilma, et prokurör või süüdistatav kokkuleppest oleks loobunud, oli mitmeid põhjuseid. Enam kui pooltes asjades ei nõustunud kohus ühel või teisel põhjusel kokkulepitud karistusega – näiteks oli moodustamata liitkaristus. Samuti oli mitmetel juhtudel kohtu hinnangul ebaselge tsiviilhagi suurus, kuriteo toimepanemise aeg, vale kvalifikatsioon jne. Puudulikud või vigased andmed olid samuti kokkuleppe tagastamise põhjuseks. Kohus tagastas kokkulepped prokuratuuri kahel juhul, sest pidas kokkulepitud karistust liiga raskeks, ning enam kui neljakümnel juhul, sest pidas karistust liiga leebeks. Viimasel juhul ei tähendanud tagastamine aga seda, et asja uuel kohtusse saatmisel oleks isik saanud karmima karistuse. Nii esines juhtumeid, mil samasuguse karistuse liigi ja määraga karistus teise kohtuniku poolt kinnitati, karistus oli mõnes muus menetlusliigis ka leebem.
Kõik see ei kõla sugugi sedasorti õudusena, nagu kokkuleppemenetluse põhimõttelised vaenlased meedias üritasid esile manada. Ilmselgelt viivad kohtunikud end ka kokkuleppemenetluses asjaoludega kurssi ja ei jäta oma seisukohta ka avaldamata. Raske on leida veel objektiivsemaid andmeid selle kohta, et kokkuleppemenetlus ei ole miski, kus prokuratuur taltsutamatult amokki jookseb.
Seda, et väärtused ja inimühiskond muutuvad ajas ning nende muudatustega tuleb kaasas käia ka karistusõiguses, näitab seegi, kuidas on hakatud rakendama värskelt karistusseadustikku lisatud uusi, kaasaja eripäradest tingitud kuriteokoosseise. 2010. aastal registreeriti 55 juhtumit, kus oli ebaseaduslikult kasutatud teise isiku identiteeti, kuid ilmselt annavad probleemi tõsidusest aimu alles lähiaastad. Tähtis muudatus karistusseadustikus jõustus ka 2010. aasta veebruaris, kui korrastati alaealiste vastaste süütegude loendit eeskätt internetikeskkonnas toimepandavate kuritegude osas. Aasta lõpu seisuga on nendes asjades alustatud juba viis kriminaalmenetlust.
Aja jooksul on selliseid muudatusi karistusõigusesse teisigi sisse viidud, kuid teadlikult terviklikku ülevaatamist ei ole nüüd juba pea 10 aasta jooksul toimunud. Selleks, et süütegude süsteem oleks hoomatav ja kvaliteetne, ongi Justiitsministeerium algatanud karistusõiguse revisjoni, mille käigus vaadatakse üle kõik süüteokoosseisud. Eesmärgiks on terviklik ja selge, proportsionaalsete sanktsioonidega ning ultima ratio põhimõttele alluv karistusseadustik.
Karistusõiguse revisjon algab probleemide kaardistamisega ja koosseisude analüüsiga, mida teeb professor Jaan Sootaki juhitav töögrupp. Analüüs antakse justiitsministeeriumile ja kodifitseerimiskomisjonile aasta pärast. Kodifitseerimiskomisjoni kuuluvad riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees Priit Pikamäe, riigi peaprokurör, advokatuuri esindajana Leon Glikman, Ken-Marti Vaher ning sise- ja justiitsministeeriumi esindaja. Kavas on esitada komisjoni, töörühma ja justiitsministeeriumi koostöös valmiv eelnõu riigikogule 2012. aasta lõpuks.
Paari sõnaga ka kannatanute ja tunnistajate uuringust süüteomenetluses, millesse teiegi kaasatud saate. Teatavasti tõstab kannatanute ja tunnistajate väärikas kohtlemine süüteomenetluses ning teiseste kannatuste vältimine nende motivatsiooni anda süütegudest teada ning teha koostööd õiguskaitsega süütegude avastamisel. Mujal räägitakse teiseste kannatuste vältimisest juba ammu ning seda ennekõike võtmes: mida on riik teinud selleks, et kannatanud ja tunnistajad ei peaks taaskord kuriteoga põhjustatud kannatusi uuesti üle elama. Kannatusi võivad tekitada eelkõige tavalised suhtlusprobleemid ning õiguskaitsepoolne suutmatus inimesega viisakalt ning lugupidavalt suhelda. Samuti võib probleeme tekitada see, kui kannatanud ei saa piisavalt informatsiooni konkreetse menetluse käigu kohta, aga ka ilmselt mitmed muud tegurid, mille peale me ei oska tulla. Seetõttu teeme koos Tartu Ülikooliga 2011. aastal uuringu tunnistajate ning kannatanute kohtlemisest ning kitsaskohtadest süüteomenetluses. Selle uuringu läbiviimisel vajame ka teie abi – nimelt on plaanitud aprillis edastada prokuröride kaudu tunnistajatele ja kannatanutele vastav ankeet. Loodame teie abile selle uuringu läbiviimisel!
Senimaani on prokurörid olnud väga vastutulelikud partnerid erinevate uuringute läbiviimisel. Küllap mõistes, et saadavad tulemused aitavad neid kunagi hiljem nende endi töös. Käesoleva aasta jaanuaris kaitsti Tartu Ülikoolis magistritöö teemal Eesti kohtunike ja prokuröride mõjutamisest. Lisaks 87-le kohtunikule vastas seekord küsimustikule tervelt 100 prokuröri. Uuring oli tehtud justiitsministeeriumi palvel ning täpselt samasuguse uuringu prokuröride ning kohtunike mõjutamisest on läbi viinud nii Soome kui Rootsi. Selgus, et ühel või teisel viisil on viimase 1,5 aasta jooksul üritatud mõjutada 29% küsitlusele vastanud prokuröridest ning 21% kohtunikest. Võrreldes Soome ja Rootsiga on seda rohkem. Näiteks kui Eesti prokuröridest teatas 23%, et neid tülitatakse solvanguid ja sõimu tulvil e-kirjadega; antakse mõista, et teatakse, kus prokurör/kohtunik elab jne, siis Soomes oli vastav osakaal 17 ning Rootsis 16%. Ma ei ületähtsusta seda teemat, ent ometi tuleb ka selle asjaga tegeleda. Meetmeid on erinevaid. Näiteks Rootsis tegelevad kohtud ja prokuratuurid aktiivselt mõjutamise ennetamisega: palgatud on turvamehi, määratud on usaldusisikud, kelle poole on võimalik pöörduda jne.
Kindlasti on asju, millele prokuratuuri meediasuhtluse kontekstis mõelda võiks – näiteks sellele, kas süütegude menetlemisega seoses isikuandmete ja detailide meediasse paiskamine tänases ulatuses on ikka alati proportsioonis isiku põhiõiguste kaitsega. Igatahes Justiitsministeerium mõtleb selle küsimuse peale ja soovitan teilgi sama teha.

Aga nüüd on mulle ettenähtud aeg märkamatult läbi saamas. Ma loodan, et kõik kuulajad said mõtlemisainet ning et aasta pärast on nii mõnigi minu poolt teadlikult lahtiseks jäänud küsimus ka vastuse saanud.

Tänan tähelepanu eest!

Pärnumaal ringi liikudes olen ikka ja jälle kuulnud, et arvestades minu senist tegevust ja oskusi, võiks ju  minu poolt hääletada küll, aga ei saavat ju kindel olla, et ma just Pärnu asja hakkan ajama, sest ma pole Pärnumaalt pärit .

Olgu siis siinkohal ära seletatud Eesti Põhiseaduse mõte. Nimelt on Põhiseaduses kirjas, et Riigikogu liige ei ole seotud oma mandaadiga. See tähendab seda, et oma tegevuses peab Riigikogu liige lähtuma kogu Eesti, mitte ainult oma valimisringkonna huvist. Võib ka öelda nii, et ta ei tohi oma otsustes alluda üksnes oma valijate kohalikele huvidele vaid käituma nii, et Riigikogu ja valitsuse tegevusest oleks kasu riigile tervikuna. Kohalikke asju tuleb ajada kohalikel valimistel.

Ometigi liigub praegu mööda Pärnumaad ringi hulk inimesi, kes üritavad oma võimalikele valijatele seletada, et just nemad tooksid valituks osutumisel Pärnumaale küll tasuvaid töökohti, küll raha, küll raudtee. Minu jaoks oli valetamise musternäidiseks ühe kandidaadi sütitav kõne selle kohta, kuidas just tema hääletab Riigikogus nii, et Berliin-St.Peterburg kiirrong hakkab tulevikus läbima Pärnu kesklinna. Sellist hääletamist Riigikogus aga iial ei tule. Nagu ei hakka Riigikogu kunagi vastu võtma seadusi, mis annaks Pärnumaale eeliseid Saaremaa või Tartumaa ees.

Meie muistne vabadusvõitlus saksa ordu vastu ei olnud edukas. Seda eelkõige sellepärast, et eestlased ei suutnud korraldada ühist vastupanu. Iga maakond sõdis omaette ja ordu alistas need ükshaaval. Sellest kogemusest võiks õppida. Eesti ühiskond on siis tugev kui riigi asja aetakse kogu ühiskonna, mitte oma maakonna, linna või valla huvides. Eesti asja tuleb ajada kolmel tasandil – igaüks peab ajama oma asja, kogukond peab ajama kohalikku asja ja riigi tasemel peame ajama riigi asja. Seepärast tuleks Pärnumaalt valida Riigikokku ikka need, kes kõige paremini mõistavad ja tahavad riigi asja ajada. Kohalikud valimised on kahe aasta pärast ja siis tuleb vaielda ja võidelda kohalike huvide eest.

Rein Lang
Justiitsminister ja Eesti Reformierakonna kandidaat Pärnumaal

Artikkel on ilmunud Surju Sõnumid veebruarikuu 2011 väljaandes.

Miljonilisi rahvaid, kes võivad endale lubada oma riiki, ei ole maailmas palju. Majandusinimeste arvates on see lausa luksus. Tuleb ju igal väikerahva maksumaksjal suhteliselt palju enam oma teenitust loovutada riigi pidamisele kui suurrahval.

Sestap peaks iga eestlane suutma aru saada ja nõustuma, et Eesti riigi ainus mõte on oma rahva ja kultuuri säilimine ja areng. Arvestades meie geograafilist asendit ja ajalugu, ei ole see oma riigita võimalik.

Üksnes riigi olemasolust aga ei piisa. See riik peab tõepoolest suutma eestlust kui sellist säilitada ja arendada. Ja selleks on vaja teatud tugevusi, mille üle tuleks enne märtsis toimuvaid valimisi mõtiskleda ja mõtteid vahetada.

Suurim tugevus

Eesti tugevus seisneb minu arvates eelkõige kohas, kus me globaalses maailmas asume. Läbi kadalipu oleme jõudnud Euroopa Liitu, mis annab meile suure vabaturu ja sellega majandusliku julgeoleku; NATOs, mis annab julgeolekugarantii; eurotsoonis, mis annab rahandusliku tugevuse; eelmisest aastast OECDski, mis annab meile ligipääsu maailma kõige paremale oskusteabele ühiskonnaelu korraldamiseks. Oleme sees kõikjal, kus võimalik. Kui lisada Eesti hea maine usaldusväärse partnerina, võime õigustatult väita, et oleme tugev riik.

Kas me oleme tugevad ka majanduslikult? Seda päris väita ei saa.

Liiga palju eestimaalasi elab kehvades oludes, osa päris vaeselt. Me ei saa oma lastele lubada paljutki seda, mida soomlased ja rootslased võivad. Me reisime palju vähem kui nemad ja meie pensionäride eluolu on nende omast palju-palju nigelam. Muidugi, rootslased on elanud rahus ja stabiilsuses üle 200 ja soomlased üle 50 aasta, kusjuures pärast Teist maailmasõda oli Rootsi kapital ja ühiskond soomlastele vedur.

Nüüd oleks Eestil aeg rahus ja stabiilsuses kasutada ära kõik need võimalused, mida rahvusvaheline positsioon meile annab, ja tõmmata end skandinaavlastele järele. Nende enda abiga. Just geograafiline ja psühholoogiline lähedus Skandinaaviale annab meile praegu ajaloolise võimaluse. Samuti lähedus Poolale, millest on kujunemas suurriik majanduslikus tähenduseski.

Mina arvan, et meie tugevus on ka poliitiline süsteem, mis on meil võimaldanud vaidlustele ja tülidele vaatamata langetada laias plaanis arukaid otsuseid. Paljud meist rikkamad riigid märksa pikema riikluse traditsiooniga seda mööduma hakkava majanduskriisi ajal teha ei suutnud.

Ükski poliitiline süsteem pole ideaalne. Seda pole meiegi oma. Kui on ideid, kuidas seda täiustada, tuleks need julgelt välja käia. Arutame. Mida aga ei tohiks teha, on muuta süsteemi vaid muutmise pärast.

Sallimatu ühiskond on nõrk

Kindlasti on Eesti tugevus oma inimeste keskmine haridustase. Kas meie haridussüsteem on aga tugev ja võimeline kohanema tehnoloogilise revolutsiooniga? Kaheldav. Eelolevate aastate põhiteema on kindlasti hariduselu korraldamine maksimaalselt efektiivsel moel ja ülikoolide sidustamine majandusega.

Väita, et Eestil poleks nõrkusi, oleks rumal. Meie majanduslik jõud on ikka ahtake ja haavatav. Reformierakonnale on nii nende valimiste kui neile järgneva nelja valitsemisaasta peateemaks just majandus.

Turumajanduse tugevdamises – konkurentsi tagamises, ettevõtluskeskkonna parandamises ja ettevõtlikkuse ja loovuse teelt kõikvõimalike takistuste kõrvaldamises – peitub edu võti.

Kõiki otsuseid tuleb hinnata selle alusel, kuidas need mõjuvad meie konkurentsivõimele. Ainult tugevnev majandus suudab toota raha, võimaldab tõsta pensione ja lahendada sotsiaalprobleeme. Hullud ideed, nagu väliskapitali “kontrolli alla võtmine”, riigi sunnijõuga rikkuse ümberjagamine (maksude tõstmine), protektsionism, inimeste liikumisvabaduse piiramine, tuleb nurka hääletada.

Juba aastaid olen olnud mures meie suurima nõrkuse pärast. See on viis, mil kombel omavahel suhtleme. Sõim ja laim nagu ei olekski taunitavad, vaid mõnusad asjad, millega saab end tööst vabal ajal lõbustada.

Suurim oht sõnavabadusele pole seadusandja ega valitsus, vaid kõikvõimalikud ärapanijad ja kommijad, kes on suutnud tekitada inforuumi, kus need, kel oleks midagi öelda, seda enam hea meelega teha ei taha, sest ükski normaalne inimene ei soovi asetada end vabatahtlikult süljekausi staatusesse. See kõik viib lõppastmes alla poliitikagi kvaliteedi, sest luues kuvandit poliitikust kui rumalast ja pahast inimesest, saadaksegi poliitikuteks rumalad ja pahad inimesed, sest niisugustel on avalikust arvamusest enamasti ükskõik.

Kuri infoväli tekitab sallimatust. Sallimatu ühiskond on aga nõrk. Sestap tuleks võtta eesmärk olla sallimatu üksnes sallimatuse suhtes. Ja seda vähemalt järgmised neli aastat.

Artikkel on ilmunud Pärnu Postimehes, 12.02.2011.

Austatud riigikohtu esimees, lugupeetud kohtunikud, head külalised!
Kuna mul on au esineda kohtunike täiskogu ees ettekandega 6-ndat ja ilmselt selles rollis viimast korda, võiksin ma endale lubada enamat kui eelnevatel aastatel. Mõtlesin pikalt, mis võiks olla see sõnum, mille väljaütlemisest võiks tulevastel ministritel või ajaloolastel kasu olla. Ja peale pingsat mõttetegevust leidsin, et kuivõrd kõik katsed poliitiku sõnadega muuta tegelikkust paremaks on selles auditooriumis määratud läbikukkumisele, siis pole minu isikliku arvamuse kuulutamisele aja raiskamisel vähimatki mõtet. Seega – tuleb igav ja mõttetu, seadusest tulenev kõne.

Alustan oma ülevaadet kahe nädala taguse Riigikogu istungiga. Nimelt võeti 27. jaanuari hommikul Riigikogus ühe tunni sees vastu kriminaalmenetluse seadustiku muudatused ja seejärel uus halduskohtumenetluse seadustik. Viimast oli lugupeetud Riigikohtu esimees jõuliselt nõudnud juba 2006.aastast saadik. Mõlema seaduse menetlemise juures olid ka kohtunikud. Mis muidugi kaugeltki ei tähenda seda, et nende rakendamisel ei hakataks otsima pingsalt süüdlast, kes selle jama küll kokku kirjutas.

Kui lisada siia uue perekonnaseaduse ja kinnistusraamatu- ning pärimisseaduse muudatuste rakendamine, nn. allikakaitseseadus, konkurentsivõimelise osaühingu seadus ja nn.võlakaitseseadus, siis on möödunud aasta seadusloomelised põhijooned visandatud.

Riigikohtu esimees ütles eelmisel kevadel Riigikogu ees, et riik ei tohi kehtestada uusi seadusi meelevaldselt ja üleöö, tuues kaks kõnekat näidet kiirkorras vastuvõetud ja jõustatud seaduste kohta. Õigusteadlaste päevadel Tartus aga leiti, et õigusloomes on toimunud paradigmamuutus: nimelt olevat intensiivse õigusloome aeg möödas, kuid uut süsteemi ei olevat tekkinud. Seejuures puuduvat ka vastus küsimusele, kuidas siduda poliitiline tahe õigusekspertide arvamusega.

Nii riigikohtu esimehe kui ka õigusteadlaste muret peaksid leevendama „Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“, mille Riigikogu fraktsioonid 19. jaanuaril riigikogu menetlusse andsid. Arengusuundade mõte on panna paika õiguspoliitika põhimõtted ja pikaajalised eesmärgid ning mõistagi neist ka juhinduda. Kriminaalpoliitikas on selliste erakonnaüleste ja ratsionaalsete arengusuundade järgimine osutunud edukaks. Ma ei kahtle, et pikaajaline kava aitab meid ka parema õigusloome ja paremate õigusaktideni.

Arengusuunad näevad muu hulgas ette, et igale seaduseelnõule peab eelnema eelnõu väljatöötamise kavatsus ja eelnõu kontseptsioon, hinnata tuleb seaduseelnõu mõjusid, kaasata huvirühmi, korraldada järelhindamise süsteem. Nii Euroopa Liidus kui ka OECDs on jõutud järelduseni , et kui on olemas ettekujutus õigusaktide mõjudest ja nendega osatakse arvestada, siis parandab see nii avaliku ja vabasektori toimimist kui ka edendab ettevõtlust.

Kõik teavad õpikutõde, et seadusetekstid peavad olema selged – kuid ka kõige selgemad seadusetekstid ei saa kodanikele selgeks, kui uut õigust ei tutvustata ega edendata ühiskonna õigusteadlikkust. See peab olema hea õiguspoliitika lahutamatu osa. Kui riigikogu kiidab arengusuunad heaks, peab valitsus esitama kord aastas riigikogule ülevaate arengusuundade elluviimise kohta. Kindlasti oleks see õigusloomes suur samm edasi. Aga nende põhisuundade üle on vaieldud juba kolm aastat ja kahjuks pole alust loota, et selle poliitilise dokumendi vastuvõtmine kujuneks kergeks. Meil on palju neid, kelle jaoks poliitiline tahe kaalub üles igasuguse juriidilise analüüsi ja kaalutluse. Meil on ka piisavalt neid, kes näevad oma missioonina põrutada põhja iga initsiatiiv või algatus, mis tuleb ühest R tähega algavast erakonnast või veelgi hullem, Rein Langilt. Kahetsusväärselt on kõne all olev poliitikadokument läbinud senise menetluse käigus üsna tõhusa saleduskuuri. Oleksin isiklikult soovinud näha palju konkreetsemat ja kaugemaleminevat pikaajalist õigusloome strateegiat.

Nüüd aga paari sõnaga uutest seadustest.

Esiteks. 1. jaanuaril jõustusid äriseadustiku muudatused. Enamik Euroopa riike on mõistnud, et mida kiiremini ja soodsamalt saab äriühingu asutada, seda paremini saavad ettevõtlikud inimesed oma äriideid ellu viia ning seda suurem on üldine majanduslik aktiivsus. Eestis ei ole ettevõtte asutamise kiiruse poolest enam kuigi palju arenemisruumi: möödunud aasta lõpus püstitati e-äriregistri ettevõtjaportaali abiga kõige kiiremini internetis asutatud ettevõtte maailmarekord.

Sestap seadsime eesmärgiks, et osaühingu saaks asutada odavamalt. Kaalusime põhjalikult mitut võimalust ja lõpuks otsustasime sellise lahenduse kasuks, mille järgi ei pea asutajad kogu raha kohe sisse maksma, kuid peavad seda tegema hiljemalt majandusraskuste saabudes, näiteks pankrotihalduri nõudel. Paistab, et muudatused on juba mõju avaldanud: kui 2010. aasta jaanuaris asutati 694 osaühingut, siis tänavu samal ajal 1265, neist ligikaudu kaks kolmandikku ehk 798 sissemakset tegemata. Tõsi, küllap on olnud oma mõju ka euro tulekul ja üldisel majandusoptimismil.

Teiseks. Möödunud aastal pakkus meedias enim kõneainet seadus, mida üldsus teab allikakaitse seaduse nime all. Ennast ajakirjanduseks nimetava meelelahutustööstuse vallandatud surve valitsusele ja seadusandjale, et nood loobuksid soovist anda üksikisikule adekvaatset õiguskaitset au ja hea nime kaitseks, oli enneolematu. Käiku lasti vale ja hirmutamine. Ja mis kõige kahetsusväärsem – seati kahtluse alla eesti kohtunikkonna võime langetada õiglasi kohtuotsuseid. Kasutan võimalust tänada Harju maakohtu esimeest Helve Särgavat, kelle kindlad ja klaarid seisukohad Eesti Päevalehe pikas intervjuus leevendasid hirme selle seaduse ees. Tahaksin väga loota, et kohtunikud ei lase end hirmutada ega santazheerida kui nad hakkavad lahendama uue seaduse alusel konkreetseid kaasusi. Nagu ei laskunud vale ees põlvili ka Riigikogu enamus.

Põhimõtteline muudatus õiguskorras on see, et kohus, määrates isikuõiguse rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitise, saab hüvitisesummat suurendada, kui see aitab kohtu hinnangul vältida tulevikus samasuguseid rikkumisi. See tähendab, et hüvitise suurendamine peab olema rikkujale tunda, sel peab olema mõju. Kuid muudatused kehtivad üksnes mõne õigushüve rikkumise korral: näiteks isiku au teotamine, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine või eraelu puutumatus. Need ei hõlma mittevaralise kahju hüvitamist näiteks lepingulistes suhetes, kehavigastuse või tervisekahjustamise põhjustamise, konkurentsialaste rikkumiste või intellektuaalse vara kahjustamise korral. Tasub vaagida, kas neilgi puhkudel ei peaks rakendama sama põhimõtet. Teisisõnu: tuleks tervikuna analüüsida, kas ja mil määral võiks ka teiste õigushüvede rikkumise korral anda kohtule õigus kahjuhüvitist määrates arvestada vajadusega tõrjuda kahju tekitamist ja nii kaitsta kogu ühiskonda. Küsimuse võib püstitada ka selliselt – kas kõiki seni karistusõigusega kaitstud üksikisiku õigusi ikka peab ilmtingimata tagama politsei, süüdistaja ja vanglasüsteemiga või võib õiguspärase käitumise saavutada ka eraõiguse abil.

Ma kutsun üles selle üle eelarvamustevabalt diskuteerima.

Kolmandaks. Aprilli alguses jõustub võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus. See ei ole justiitsministeeriumi näputöö. Pigem pidime me võitlema oma koha eest laua taga, kus seda seadust kirjutati. Kindlasti toob see seadus kohtutele tööd juurde. Kui palju ja millist, sõltub paljuski ka sellest, mida selle seaduse eestkõnelejad rahvale juba lubanud on ja mida nad veel jõuavad valimisteni järele jäänud päevade jooksul lubada. Ootused on kõrgel. Võib karta, et paljud majanduskriisi tõttu hätta sattunud inimesed on arvamusel, et jõustuv seadus aitab neid suhetes neile kodulaenu andnud pangaga. Aga nii see ju ei ole! Hüpoteekidega tagatud võlgu selle seaduse alusel jõuga ümber kujundada ei saa. . On võimatu ennustada, kui palju kohtusse esitatavatest avaldustest on menetluskõlbulikud ja kui palju neist menetlustest jõuab ümberkujundamiskava kinnitamiseni. 2010. aasta pankrotistatistika näitas, et asjade arv on vähenenud. Ma ei tea öelda, kas selles väljendub uue seaduse ootus ja kas selle põhjal saab prognoosida maksejõuetute isikute võlgade ümberkujundamise menetluskõlbmatuid avaldusi.

Seadus paneb kohtule kohustuse võtta seisukoht füüsilisest isikust võlgniku maksevõime asjus. Seaduse selgroo moodustab seega võrdlus kohtuniku peas, kus vastakuti tuleb asetada füüsilisest isikust võlgniku pankrot ja võlgade ümberkujundamine. Ümberkujundamine on võimalik ainult siis, kui selle abil saab võlausaldaja tõenäoliselt rohkem raha kui pankrotimenetluses. See pole ilmselt just kuigi kerge ülesanne.

Teine tähtis asi, mida kohtul tuleb silmas pidada, on võlgniku enda suhtumine menetlusse: võlgnik peab tahtma oma olukorda parandada. Tal peab olema arusaam, kuidas eluga edasi minna – millest tuleb loobuda ja mida on toimetuleku nimel vaja kindlasti alles jätta, et saaks näiteks töölkäimist jätkata ja sissetulekuid säilitada või ka suurendada. Ei seadus ega kohus saa aidata võlgnikke, kes asja vastu huvi ei tunne ega otsi lahendusi. Kohus ei pea inimese eest tulevikuplaani koostama, vaid üksnes hindama, kas võlgniku plaanid on ikka realistlikud.

Siinkohal paar remarki ka maksejõuetusõiguse temal üldisemalt. Me otsime viisi, kuidas panna ettevõtjaid esitama pankrotiavaldust õigel ajal, kuidas muuta menetlus tõhusamaks ja kuidas parandada ühiskonna suhtumist pankrotimenetlusse. Selle huvides analüüsime, kas ja kuidas saaks tõhustada juhatuse liikmete vastutust ühingu varalise seisundi eest, sealhulgas ka pankroti- või saneerimisavalduse esitamisel. Uurime, millistel juhtudel on teised riigid sätestanud juhatuse liikme vastutuse ning kas nad on täpsustanud juhatuse liikme ülesandeid seaduse tasandil. Kui neis asjus oleks selgus, siis saaks kindlamini prognoosida vaidluste tulemusi, ja see omakorda võiks julgustada kahjukannatajaid seisma oma õiguste eest, kui neid on ilmselgelt rikutud. Ning seda mitte üksnes eraõiguslikes suhetes, vaid ka karistusõiguse valdkonnas. Maksjõuetusregulatsioonide suhtes on justiitsministeeriumil teatavad lootused ka eelmisel aastal asutatud Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojal. On ju teada, et meie maksejõuetusõigus pärineb suuresti ühe kitsa koolkonna sulest. Loodetavasti on tekkimas ka alternatiivne vaade, mis võimaldaks seadusandjal vastu võtta elulähedasemaid ja paremaid seaduseid.

Neljandaks. Peatun lühidalt enne karistusõiguse juurde asumist uuel, järgmise aasta alguses jõustuval halduskohtumenetluse seadustikul. Eelnõu valmistas ette peamiselt kohtunikest koosnev ekspertrühm, kuid muudatusettepanekutest võib järeldada, et kaasamõtlejaid oli palju rohkem. Uut seadustikku on hõlpsam mõista ja rakendada, sest vana seaduse üldiste tsiviilkohtumenetluse seadustiku viidete asemel on uues konkreetsed viited. Peale selle on kodifitseeritud hulgaliselt riigikohtu praktikat küsimustes, mis seni kehtivas seadustikus on lahenduseta.

Kindlasti kujuneb huvitavaks seaduse rakendamine, kuivõrd selles on ohtralt meetmeid, mida kohtunik saab menetluse juhtimiseks ja kiirendamiseks kasutada ja mille kasutamist ootab kohtult ka asja kiirest lahendamisest huvitatud menetlusosaline. Keskmine menetlusaeg hankeasjas esimeses kohtuastmes peaks praeguselt 145 päevalt vähenema üle kolme korra: 45 päevani.

Teisi menetlusi uus seadustik ilmselt sel määral ei kiirenda, aga mõnevõrra ometi, sest kohtud saavad suuremad volitused pidada istungit ilmumata jätnud menetlusosalisteta, vaadata asju läbi kirjalikus menetluses ning kohtule saab esitada menetluse kiirendamise taotluse. Halduskohtulik õiguskaitse on tõhusam, sest kaotatud on tarbetud vormi- ja sisunõuded kaebuse esitamisele ning lihtsustatud kaebuse muutmist ja üleminekut ühelt kaebuse liigilt teisele. Esialgset õiguskaitset saab taotleda juba vaidemenetluse ajal ning esialgset õiguskaitset kohaldades saab kohus teha ettekirjutusi ka vahetult haldusakti adressaadile. Seadustikus on ette nähtud ka võimalus, et vastustaja tunnistab kaebuse õigeks.

Halduskohtu ülesanne on lahendada olukord, kus isik tunneb, et täidesaatev võim on rikkunud tema õigusi. On hea, kui kohus teeb seda kiiresti ja otsusega, mida pooled tunnustavad. Kuid pidagem ka meeles, et ühiskond on seda tervem, mida rohkem vaidlusi lahendatakse kokkuleppega. Iseäranis näitab ühiskonna head tervist see, kui kokkuleppele jõuavad kaebaja ja avaliku võimu esindaja. Kokkulepped kasvatavad usaldust riigivõimu vastu.

Ka praegu on võimalik lõpetada menetlus kompromissiga, mille pooled sõlmivad ja kohus kinnitab, kuid uue seadustiku lepitusmenetluse peatükk annab kohtule aktiivse rolli ja palju enam võimalusi kokkuleppe saavutamisele kaasa aidata. Lepitusmenetluses lahendavad menetlusosalised kohtuniku abiga vaidluse läbirääkimistel. Rõhutan just, et kohtuniku abiga, mitte kohtuniku juhtimisel. Seda, kuidas aidata lahendada haldusasja kokkuleppel, tuleb veel õppida – halduskohtunikud vajavad siin eriettevalmistust.

On tõenäoline, et kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, siis asja lahendamisele kuluv aeg pikeneb. Kuid kartuse tõttu, et menetlustähtaeg võib pikeneda, ei tohi jätta lepitamata seal, kus kokkuleppe saavutamine eeldatavasti võimalik on. Lepitusmenetluse rakendamist halduskohtutes tuleb paari aasta pärast kindlasti sisuliselt analüüsida.

Nüüd siis karistusõigusest. Alanud on karistusõiguse revisjon, mille üks ajendeid oli muuseas Riigikohtu esimehe ettekanne riigikogule 20. mail, kui ta rääkis ülekriminaliseerimisest ja tegi üleskutse korraldada lähima paari–kolme aasta jooksul kõikehõlmav karistusõiguse revisjon.

Revisjoni käigus vaadatakse üle süüteokoosseisud ja viiakse need ühtsesse süsteemi. Eesmärk on luua selged piirid kuritegude ja väärtegude vahele ning muuta sanktsioonid proportsionaalseks. Iga koosseisu tuleks analüüsida üldiselt, leida seos rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õigusega ning vastata järgmistele küsimusele:

* kas seda koosseisu on üldse vaja, kas see kustutada, muuta väärteokoosseisuks või peaks hoopis järgnema tsiviilõiguslik või haldusõiguslik järel- või distsiplinaarvastutus;

* kas peaks koosseisu kitsendama, kas ka ettevaatamatus ja katse peaks olema karistatud;

* või tuleks jätta koosseis rahule ja muuta üksnes karistust.

Samamoodi tuleb uurida ka väärteokoosseise ja lahendada küsimus, kas väärtegude kodifitseerimine lahendaks karistusõiguse killustatuse probleemid.

Kuid ülekriminaliseerimise kõrval teeb muret ka karistusõiguse materiaalosa ebaühtlus. Siin on oma osa sellel, et eriseaduste väärteonorme toodavad kõik ministeeriumid. Ja ikka suurel kiirusel ja hulgakaupa.

Karistusõiguse revisjon algab probleemide kaardistamisega ja koosseisude analüüsiga, mida teeb Jaan Sootaki juhitav ja peamiselt riigikohtu nõunikest koosnev töörühm. Analüüs antakse justiitsministeeriumile ja kodifitseerimiskomisjonile aasta pärast. Kodifitseerimiskomisjoni hakkavad praeguse info järgi kuuluma riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees Priit Pikamäe, riigi peaprokurör, advokatuuri esindajana Leon Glikman, Ken-Marti Vaher ning sise- ja justiitsministeeriumi esindaja. Kavas on esitada komisjoni, töörühma ja justiitsministeeriumi koostöös valmiv eelnõu riigikogule 2012. aasta lõpuks.

Kui materiaalõigusega alles hakkame tegelema, siis kriminaalmenetlusõiguses jõudis üks saaga 27. jaanuaril lõpule, kui riigikogu võttis vastu kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis jõustuvad 1. septembril. Justiitsministeeriumis ette valmistatud eelnõu asusid tippjuristid vaagima juba ligi kolm aastat tagasi. 2009. aasta sügisel jõudis eelnõu riigikogu menetlusse ning möödunud oktoobris esitasime kohtunikkonna, advokatuuri ja prokuratuuri arvamuste põhjal mahukad täiendus- ja muudatusettepanekud.

Seadusemuudatustes on paljutki, mis vääriks siingi kajastada, kuid peatun pikemalt vaid ühel äärmiselt tähtsal eesmärgil, mida eelnõuga saavutada tahtsime: nimelt luua meetmed, mille abil vältida ja hüvitada mõistliku menetlusaja nõude rikkumist – nii nagu seda peab vajalikuks Euroopa inimõiguste kohus. Läinud sügisel kohustas inimõiguste kohus Saksamaad viivitamatult kehtestama tõhusa õiguskaitsevahendi ebamõistliku menetlusaja vastu, mis kas kiirendaks menetlust või pakuks isikule kohast hüvitist. Enne seda oli kohus teinud Saksamaa kohta juba üle neljakümne otsuse, milles viidati tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisele.

Kui meil Eestis ongi praktikas leitud võtteid ebamõistliku menetlusaja vastu, siis ometi ei ole need õiguskaitsevahendid seni ei kergesti kättesaadavad ega ka tõhusad. Alates 1. septembrist aga ei tarvitse meil enam peljata inimõiguste kohtu etteheiteid ei kriminaalmenetluse ega tsiviilkohtumenetluse seadustikule. Ebamõistliku menetlusaja eest hakkavad kaitset pakkuma järgmised muudatused:

1. nii kriminaalasja kohtueelse kui ka kohtumenetluse võib edaspidi lõpetada mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Selline menetlust lõpetav riigiprokuratuuri määrus kohtueelses ja kohtumäärus kohtumenetluses on vaidlustatav riigikohtuni välja;

2. otsust langetades peab kohus kaaluma, kas karistust tuleb mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada;

3. poolele antakse õigus taotleda kohtult kohtumenetluse kiirendamist, kui kriminaalasi on olnud kohtumenetluses üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku toimingut, see tähendab: ei määra istungit või kui on näha, et ajakava ei võimalda asja katkemata arutata. Kui kohus taotlust ei rahulda ja asi jõuab kõrgema astme kohtuni, otsustab see abinõu, mis võimaldab kohtumenetluse mõistliku aja jooksul lõpuni viia.

Seda Austria eeskujul loodud meedet on inimõiguste kohus tunnustanud. Tulevikus võiks kiirendamistaotluse esitada varemgi kui üheksa kuu möödudes, praegu tingis sellise valiku lihtsalt üldmenetluses oleva kriminaalasja keskmise menetlusaja karm reaalsus.

Kui lisada, et samasugune menetluse kiirendamise taotlus antakse ka tsiviilkohtumenetluse osalisele, siis on üsna üllatav, et seadusemuudatused ei ole pakkunud nii palju kõneainet, kui nad väärt on. Ometi mõjutavad need sätted kohtute tööd märkimisväärselt.

Menetluse kiirendamise eesmärki kannab ka kohtute seaduse muudatus, millega antakse kohtu esimehele pädevus aidata kohtunikul korraldada menetluses oleva asja lahendamine mõistliku aja jooksul. Seni on kohtu esimees küll pidanud tagama õigusemõistmise korrakohase toimimise, kuid seadus ei ole andnud talle selleks vajalikke pädevusmehhanisme. Alates 1. septembrist võib kohtu esimees ise otsustada, millist õigusemõistmist korraldavat abinõu rakendada, et venima jäänud menetluse saaks mõistliku ajaga lõpule viia.

Näiteks võib ta määrata kohtunikule menetlustoimingu tegemiseks mõistliku tähtaja; anda kohtunikule menetluse läbiviimiseks ning töö ja tööaja korraldamiseks korralduslikke juhiseid; jaotada tööjaotusplaani arvestades kohtunike vahel kohtuasju ümber; ning erandjuhul kalduda töö jaotamisel kõrvale ka tööjaotusplaanist, eelkõige arvestades kohtuasja eripära, kohtuniku spetsialiseerumist ja kohtunike koormatust.

Selleks et kohtu esimees saaks ka tegelikult talle seadusega antud pädevust kasutada ja tõhustada kohtu toimimist, on seaduses säte, mis lubab tal vähendada oma töökoormust õigusemõistjana, et täita vajalikul määral esimehe ülesandeid.

Austatud kohtunikud!

Priit Pikamäe esitas eelmisel täiskogul tabava – ja nagu tundus, ka heakskiidu pälvinud – üleskutse tegelda mitte nii palju ökonoomika- kui juriidikaga. Hea ettepanek. Ja ometi jõuame iga kord tagasi just ökonoomika juurde – kuidas efektiivselt kasutada iga eurot, mis riigieelarvest on mõeldud õigusemõistmisele.

Ikka ja jälle küsitakse – miks eraldatakse Eesti kohtusüsteemile liiga vähe raha? Küsigem aga teisiti – kas Eesti kohtusüsteemile eraldatakse liiga vähe raha? Võib-olla on probleem selle raha jaotumises.

Järgmisel aastal on riigieelarve maht ilmselt suurem kui tänavu. Kohtupidamise kulud suurenevad märgatavalt, sest tuleva aasta algul jõustub kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus. Teadupärast tõstab see esimese astme kohtuniku palga 3380 euroni ja ringkonnakohtuniku palga 3900 euroni – mis tähendab praeguste töötasudega võrreldes keskmiselt neljandiku võrra suuremat töötasu. Keskmine palk riigis kindlasti samas tempos ei suurene. Tuhande euroni kuus on veel pikk maa.

2010. aasta kolmandas kvartalis oli Eesti keskmine palk 760 eurot. Kõige ilmekamalt näitlikustab palgaprobleemi esimese ja teise astme kohtute tänavune eelarve: personalikuludeks on ette nähtud 18,26 miljonit eurot, sellest 206 kohtunikku saavad 9,66 miljonit ja 833 kohtuametnikku 8,46 miljonit eurot.

Selline palgalõhe kohtunike ja kohtuametnike vahel on Euroopas üsna erandlik. Euroopa Nõukogu tõhusa õigusemõistmise komisjoni 2010. aasta aruande järgi oli 2008. aastal Euroopa riikide esimese astme kohtunike palk keskmiselt 2,5 vastava riigi keskmist palka. Eestis oli see näitaja 3,5 – ja sellest on välja jäetud meie kohtunike 5–15protsendilised lisatasud. Tervelt kolmekümne viies riigis oli kohtunike ja keskmise palga suhe väiksem kui meil, näiteks Lätis 2,3; Leedus 2,2; Soomes 1,5; Austrias lausa 1,1. Ainult Suurbritannias, Iirimaal, Serbias, San Marinos ja Bosnias oli see umbes sama või suurem. Seejuures arvestagem, et Ühendkuningriigis ja Iirimaal oli 2008. aastal 100 000 elaniku kohta ligikaudu 4,5 korda vähem kohtunikke kui Eestis.

Isegi järgmisel aastal hüppeliselt kasvavate kohtute personalikulude juures ei ole kuigi tõenäoline, et tõsta saaks ka kohtuametnike palku. Kõrgemate riigiteenistujate ametipalga seaduse eelnõu seletuskirjas kinnitati, et uue seadusega ei kaasne kulusid, sest seaduse jõustumise ajaks jõuaks ka vana korra järgi arvestatud palk sama tasemeni. Nüüd on selge, et selline eeldus on kolinal kokku kukkunud. Küsiksin teilt – kas kohtunikkond võiks tulla 2012. aasta eelarve lugemise ajal välja algatusega loobuda kasvõi osaliselt palgatõusust kohtuametnike kasuks? Vähemalt mõelge selle peale.

Soovide ja reaalsuse vastuolu eksisteerib ka riigilõivude puhul. 2009. aastal suurendati riigilõive nii selleks, et muuta need kulupõhiseks, kui ka pragmaatilistel kaalutlustel, et hoida ära suuri palgakärpeid ja koondamisi kohtusüsteemis. Kohtumenetlus ongi kulukas, sest kohtuniku palk on kõrge ning kõik on ühel nõul, et õigust peab mõistma väärikas kohas ja korralike töövahenditega. Selle peab aga keegi kinni maksma. Ja küsimus on selles, kas maksma peab iga maksumaksja – ka see, kes ei vaidle oma tsiviilvaidlusi kohtus – või on õige võtta see raha sellelt, kes vaidleb?

Ma ei taha väita, nagu ei peaks kohtulõive alandama. Maailmapanga statistika kohaselt on nõude suuruse järgi arvutatavad lõivud Euroopa Liidus kõige kõrgemad just meil: kui keskmine lõiv euroliidus on 4,7% nõude suurusest, siis meil 12,3% – see on ligi kaks korda rohkem kui Leedus ja Lätis, neli korda rohkem kui Austrias. Need on faktid. Aga küsimus tsiviilkohtupidamise maksumusest ja nende kulude katmise allikast jääb.

Paar sõna ka kohtunikukohtade täitmisest. Praegu on käimas konkurss kümne maakohtu ja kahe ringkonnakohtu kohtuniku kohale. Kohtuasjade arvu kasvu vaadates loodame muidugi, et kõik konkursid õnnestuvad, kuid ei saa salata, et kohtunikukohtade täitmine pingestab kohtute järgmise aasta eelarvet. Justiitsministeerium on korduvalt kinnitanud, et hoolimata pahatahtlikest kuulujuttudest ei ole vabade kohtunike ametikohtade palgaraha kasutatud muuks kui kohtusüsteemi arendamiseks. Nii on see ka tänavu: vaba palgaraha kasutatakse kohtute jõudluse suurendamiseks. Ei saa maksta ametnikele lisatasu ega suurendada ajutiseltki koosseisu, et kasvanud koormusega toime tulla, kui selleks eelarves raha ei ole.

Eelmise aasta ettekandes ütlesin korrumpeerunud kohtunike teema lõpetuseks, et on liiga palju kõhklusi ja kahtlusi, et julgeks kohtusüsteemi puhtaks väita. Ei läinudki kaua, kui 21. mai Postimehest võis lugeda: „Kohus võttis reedel riigiprokuratuuri taotlusel vahi alla Võru kohtumaja juhi, keda kahtlustatakse korduvas altkäemaksu võtmises ja teadvalt ebaseaduslike kohtulahendite tegemises.“

Aasta jooksul lahkusid omal soovil ametist kutse-eetikaga kimpus olnud ja distsiplinaarkorras karistatud kohtunikud Aivar Pellja ning Aare Kaldma. Kas nüüd on kohtusüsteem puhas? Või on tuleb kohtunikukonkursse kavandades arvestada mitte ainult pensioneerumist, vaid ka korruptsiooni ja kutse-eetika koefitsienti? Eks näis.

Kas meil on olnud ka kordaminekuid? Ikka on. 3. jaanuaril avas uksed ja üleeile avati ka ametlikult Jõhvi uus kohtumaja, mille projekteerimisega alustati juba 2007. aasta suvel, ehitus algas 2010. aasta jaanuaris ning lõppes maja üleandmisega möödunud aasta eelviimasel päeval. Kohtumajja on koondatud prokuratuur, kriminaalhooldus, Tartu halduskohtu Jõhvi kohtumaja ning Viru maakohtu Kohtla-Järve ja Jõhvi kohtumaja. Maja on ilus ja töökeskkonnana kindlasti mugav. Muljet avaldas visuaalteadustussüsteem ehk sisetelevisioon, kus ekraanidele kuvatakse nii kohtumaja kui ka istungite kohta käiv info.

Kahjuks ei julge ma lubada, et järgmiseks täiskoguks valmib Jõgeva kohtumaja, kuhu on plaanis paigutada ka politsei, kriminaalhooldus ja prokuratuur. Projekteerimine algas küll üle aasta tagasi, kuid juba kaks ehitushanget on nurjunud. Tunneli lõpus paistab nüüd küll valgust, aga pole sugugi kindel, et see pole teine rong. Tõusvas majanduses on kinnisvarahangetega teadagi, kuidas.

Arenguid saab lubada sel aastal ka IKT vallas. Oleme olnud edukad Euroopa Liidu fondidest raha taotlemisel ja kasutamisel . Kohtu, kohtulike registrite ja karistusregistri infosüsteemide arendamiseks on fondidest saadud ligi 4 miljonit eurot, KIS 2 jaoks loodame saada lisaks juba laekunud poolele miljonile veel pool miljonit ja pärimisregistrile samuti pool miljonit eurot. Ka on kavas taotleda pool miljonit eurot uute videokonverentsisüsteemide tarvis. See on üsna suur raha ja on seni läinud ka õigesse kohta.

Käesoleva aasta lõpus annab arendaja üle uue kohtute infosüsteemi, mis hakkab asendama nii praegust KISi kui ka riigikohtu infosüsteemi. Tõsi, selle testimine võtab loomulikult aega. Seni on mul palve: täitke olemasolevat KISi ja tehke seda täpselt nii, nagu menetlusseadustikud ja isikuandmete kaitse seadus ette näeb. Kui kohtud ei täida KISi, ei ole meil ei e-toimikut ega avalikku e-toimikut, pole läbipaistvat ja tõhusat õigusemõistmist, pole õiget statistikat, ja pole ka õigustust taotleda investeeringuid kohtute infosüsteemi edasi arendamiseks.

Möödunud aasta 1. juunil jõustus Riigi Teataja seadus ja lõppes Riigi Teataja ilmumine paberkandjal. Kõlab ehk paradoksina, kuid pean seda päevaks, mil astusime pika sammu parema õigusteadlikkuse poole. Selleks ajaks oli kõigi Riigi Teataja osade peale kokku jäänud seitseteist tellijat. Nüüd annab Riigi Teatajat välja justiitsministeerium, töötajad on tulnud riigikantseleist üle ja kasutusele on võetud uus Riigi Teataja infosüsteem, mis parandab tublisti õigusteabe kättesaadavust. Uues infosüsteemis saab võrrelda terviktekstide redaktsioone eri aegadest, tellida avaldatavaid akte e-posti aadressile, lisandunud on aktide seosed menetlusteabega ja Euroopa Liidu õigusaktidega.

Kuid see on alles esimene samm. Edasine kava näeb ette avaldada Riigi Teatajas kõik kehtivate seaduste tervikteksti tõlked inglise keeles, arendada välja kõikide õigusaktide menetlusotsing ühest kohast, siduda kohtulahendid Riigi Teatajas avaldatud aktidega ja alates 2013. aastast alustada kõigi omavalitsusüksuste kehtivate määruste avaldamist Riigi Teatajas.

Eelmisel täiskogul rääkis Eerik Kergandberg, et Euroopa inimõiguste kohtu kriitika seedimine ja sellele reageerimine peab olema riigi õiguspoliitika osa ning õigusloome peab operatiivselt ja oskuslikult arvestama inimõiguste kohtu suundadega. Kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millest enne rääkisin, ongi suuresti neist tingitud.

Kuid inimõiguste kohtu kriitikaga peavad kahtlemata arvestama ka menetlejad. Selle huvides, et anda kohtunikele ja ka prokuröridele lahenditest hea ülevaade, koostab Mart Susi tänavugi lahendite eestikeelseid kokkuvõtteid. 2010. aasta kokkuvõtetest on tellitud ka elektrooniline, artiklite kaupa süstematiseeritud kogumik. Tagasiside on olnud positiivne ja kohtunike huvi kokkuvõtete vastu teeb ainult rõõmu.

Selleks et inimõiguste kohtusse Eestist esitatud kaebused leiaks rohkem kõlapinda ja kohtutes arutamist, oleme muutnud korda, mille abil kujundatakse justiitsministeeriumi arvamust inimõiguste kohtu sõbralike kokkulepete sõlmimise kohta. Kui varem kujundas seisukoha asja menetlenud kohtu arvamuse ja kohtutoimiku põhjal justiitsministeeriumi juhtkond, siis nüüd soovime saada ka kohtute haldamise nõukoja liikmete hinnangut, kas Eesti peaks tunnistama rikkumist ja maksma kaebajale hüvitist.

Sellega on minu pikk ja igav ettekanne läbi. Ma ei rääkinud kohtute seadusest. Mis seal ikka rääkida. See tuleb järgmisel Riigikogul läbi vaielda ja vastu võtta. Õigusemõistmise korrakohane toimimine on ülekaalukas avalik huvi. Ehkki üks Eestis ilmavalgust näinud kohtumäärus ütleb, et õiguspärane käitumine ja õigusriik on vaid teataval määral avalik huvi, mille kaalub üles suure maantee ehitamine, loodab justiitsministeerium ikka veel sinisilmselt, et eesti seadusandja tegutseb heas usus õigusriigi nimel, mitte üksnes maantee ehitamiseks. Selle teema jätkamiseks siin ja praegu ei ole aga olemas avalikku huvi.

Meie lähiajaloos oli politseiülem, kes ütles ajakirjanikule, et politsei ei saa kuritegevusega võidelda, sest ei ole korralikke seadusi. Seepeale kutsus verivärske minister suure ülemuse vestlusele, mispeale seesama politseiülem tegi avalduse, et pärast vestlust ministriga sai talle teatavaks, et seadused on olemas küll.

Joig, et seadused on kõigis hädades süüdi, ei ole kuhugi kadunud. Sotsist endine politseiülemus Andres Anvelt jõudis alles hiljuti tõdemusele, et narkootikumid olevat Eestis legaliseeritud. Kadunud Lennart Meri ütleks selle peale ilmselt jälle: “Tule jumal appi!”

Mis lugu kuriteoavaldusega on?

Pärnus ja Pärnumaal on mitu kodanikuühendust, mis aktiivselt võitlevad lähisuhtevägivallaga ja abistavad selle ohvreid. Hiljuti kuulsin neilt oma suureks üllatuseks, et neile olevat politseiametnik väitnud: kannatanu avalduseta ei ole võimalik perevägivalla asjas uurimist alustada.

Taas väideti, et seadus on auklik. Tahan uskuda, et selline ekslik arusaam õiguskorrast ei ole politseis valdav ja tegu on rumala indiviidiga. Samuti jõudis minuni samal viisil mure, justkui oleks perevägivallaasjade menetlemine lootusetu eraldi perevägivalla paragrahvita karistusseadustikus. See ei pea paika.

Kõigepealt: mis lugu selle kuriteoavaldusega õieti on?

Perevägivald ei ole Eestis juba 2004. aastast erasüüdistusasi. See tähendab, et menetluse alustamiseks ei ole vaja kannatanu avaldust. Politsei peab alustama kriminaalmenetluse alati, kui ta tuvastab kuriteotunnused. Ükspuha, kas kuriteoteade laekub (näiteks naabrilt), leitakse läbipekstud inimene või, nagu vahel juhtub, kuritegu kirjeldatakse ajalehes küllaldase täpsusega.

Seega ei saa kannatanu avalduse puudumine olla enam ammu põhjus jätta kriminaalmenetlus alustamata. Menetluse probleemid algavad siis, kui kannatanu ise asub aktiivselt vägivallatseja kaitsele.

Kõige sagedamini seisneb see oma ütluste hilisemas muutmises, mistõttu algseid tunnistusi ei saa kohtus tõendina kasutada. Põhjus selleks on enamasti inimlikult lihtne: tihti sõltub naine emotsionaalselt ja materiaalselt oma vägivallatsevast mehest.

Kui perevägivalla all kannatanut takistab politsei poole pöördumast hirm vägivalla jätkumise pärast, võimaldab seadus kehtestada lähenemiskeelu juba menetluse ajal.

Ajutise lähenemiskeelu määramine otsustatakse üsna kiiresti, paari päevaga. Lähenemiskeeluga keelatakse enamasti kahtlustatava viibimine kannatanu elukohas, suhtlemine kannatanuga sidevahendite teel (lauatelefon, mobiiltelefon, internet) ja lähenemine kõnetamiskauguseni.

Ohvritel on võimalik kõigis maakondades pöörduda abi saamiseks ohvriabitöötaja poole, isegi kui kuritegu pole politseis registreeritud. Paralleelselt riikliku ohvriabiga pakuvad nõustamisteenust mittetulundusühingud.

Eestis on üheksa varjupaika, mis aitavad lähisuhtevägivalla käes kannatanud naisi. Peale selle pakub kaks varjupaika abi rasedatele ja lastega naistele. Algusjärgus probleemidega saab osapooli saata riigi määratud lepitaja juurde. Abi tuleb küsida!

Inimesed on võrdsed

Nüüd aga väitest, et perevägivallavastane võitlus on hambutu seni, kuni karistusseadustikus ei ole eraldi perevägivalla kuriteokoosseisu iseäranis karmi karistusega. Kehtiv seadus võimaldab karistada igasuguse vägivallatsemise eest, toimugu see koolis, kodus, tööl või tänaval. Pole vahet, kas vägivallatsetakse võõra, tuttava või sugulase kallal. Inimesed on võrdsed.

Põhiseadus ei luba diskrimineerimist: seadusliku abikaasa kehaline puutumatus on kaitstud samaväärselt naabrinaise omaga. Klassi- või koolikaaslase peksmine koolimaja pimedas nurgas on samaväärne naaberkooli õpilase peksmisega pimedal tänaval. Ja repliigid “ah, see on ju nende pere sisene asi” või “oma kooli poiste värk” on siin kohatud. Kui sellised repliigid tulevad aga õiguskaitseorganitelt, on tegu olukorraga, kus kellegi tuleb leida uus töö.

Lähisuhtevägivalla (sealhulgas perevägivalla) põhjused on tihti põimunud ja harva on vägivaldse käitumise taga konkreetne tegur. Levinud põhjusteks on alkoholitarbimine, napid sotsiaalsed oskused, stress, töötus, isiksusehäired. Seepärast ei pea kuidagi vett väide, et perevägivalla lahendamise võluvits on karistusseadustiku kohendus.

Karistusseadustik liigitab vägivallakuritegusid tagajärje tõsiduse, mitte toimepanemise koha alusel. Nii võib löömise, peksmise ja muu kehalise väärkohtlemise eest karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega; järjepideva või suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise eest kuni viieaastase vangistusega; raske tervisekahjustuse eest aga nelja- kuni 12aastase vangistusega. Ei saa ju öelda, et seadus ei võimalda karmilt karistada?

Selle peale arvatakse mõnigi kord, et kuna karme karistusi pole rakendatud, tuleb teha eraldi paragrahv. Seejuures ei selgitata, mis vägi selle paragrahvi siis rakenduma paneks.

Kui meie väärtushinnangud ja soovimatus probleemiga tegelda jäävad samaks, pole uuest paragrahvist mingit kasu. Kas teeme järgmise paragrahvi?

Pigem võiksime täie tõsidusega reageerida igasugusele vägivallale, juhtugu see kodus, koolis või tänaval, olgu ohvriks naine, laps või mees.

Maailma karistuspraktika kinnitab, et kirjapandud karistuse karmusel on väga vähe mõju. Inimeste käitumist juhivad eelkõige kultuur, lastetuba ja ühiskonna hoiakud. Ja teadmine, et teole järgneb karistus.

Kui kultiveerida oma kultuurituse, lodevuse ja laiskuse maskeerimiseks müüti, et seadus ei lase töötada, julgustame kümneid stressis pereisasid rusikaid käiku laskma, sest neile on keegi ajanud häma, et selle eest meil ei karistata, kui vaid vanamoor avaldust ei kirjuta.

Artikkel on avaldatud Pärnu Postimehes, 02.12.2010.

Austatud Riigikogu!

 Mul on väga hea meel teie ette täna tuua kõigi Riigikogu fraktsioonide algatatud Riigikogu otsuse eelnõu „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“ kohta. Teatavasti võimaldab riigikogu kodu- ja töökorra seadus fraktsioonidel esitada Riigikogu otsuse eelnõusid, mis sisaldavad ettepanekuid Vabariigi Valitsusele. Sellise konsensuse üle on mul ainult hea meel. Minu eelkäija Märt Rask tuli 2002.aastal  välja ideega kriminaalpoliitika arengusuundade dokument üldse ellu kutsuda. 2003ndal aastal sai see teoks, kui Riigikogu kiitis heaks „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010“.  Opositsiooni esindanud Ain Seppik ütles 2005. aasta Riigikogu istungil, kui ma esitasin ülavaadet arengusuundade täitmise üle järgmist (tsiteerin): „Keskerakonna fraktsioon soovib selgelt välja öelda, et meie arvates on riigi kriminaalpoliitika tänu Riigikogu 21. oktoobri 2003. aasta otsusele üks selgemaid poliitikaid riigis üldse ning meile teeb rõõmu, et selle poliitika elluviimist ka tegelikkuses pidevalt analüüsitakse. Arvame, et selliselt tegutsedes ei jää ka edu tulemata.“ Ei jää üle muud, kui auväärt kolleegiga nõustuda.

Ilmselt toob tänane päev kaasa küsimuse, kas nüüd on oodata mingit radikaalset pööret kriminaalpoliitikas. Kindlasti mitte, see pööre on juba toimunud ning eelmiste arengusuundade tekst ja mõte olidki selle ehedaimaks väljenduseks. Vastupidi, arengusuunad aitavad selliseid äkkpöördeid ära hoida ning tagada kriminaalpoliitika stabiilsuse. Arengusuunad on visioonidokument, mis kehtib kuni 2018. aastani. Kui Riigikogu dokumendi oma otsusega heaks kiidab, on see abiks vähemalt kolmele Riigikogu koosseisule kriminaalpoliitika ja valitsuse otsuste suunamisel.

Kriminaalpoliitika eesmärgina oleme sõnastanud ühiskonna turvalisuse tagamise läbi süütegude ennetamise, nendele reageerimise, tekitatud kahju vähendamise ja õigusrikkujatega tegelemise. Kuritegevust me ei kaota, seda oleks absurdne lubada. Seni, kuni me korraldame oma elu ühiskondlikel alustel, on olemas need, kes mängivad kaasa reeglite järgi, ning need, kes seda kas ei taha või ei suuda teha. Sotsioloog Èmile Durkheim on öelnud, et ka inglite ühiskonnas on omad valged ja mustad lambad. Kriminaalpoliitika peab tegema kõik selleks, et neid viimaseid võimalikult vähe oleks.

Justiitsministeerium viib otseselt ellu vaid väikest, aga kõige karmimat osa kogu kriminaalpoliitikast, seega on mõneti paradoksaalne, et just Justiitsministeerium kogu seda valdkonda veab ja iga-aastaseid ettekandeid teeb ning seoses sellega ka vihaseid võitlusi ministeeriumidega maha peab. Suurem osa kriminaalpoliitikast toimub kodudes, peredes, koolides – seal, kuhu justiitssüsteemil ei peaks asja olema.  On selge, et ei politsei, prokuratuur ega kohus suuda lahenda probleeme, mis on lapsel tekkinud kasvu- ja koolikeskkonnas. Loodame, et nii haridus- ja teadusministeerium kui ka sotsiaalministeerium ja kohalikud omavalitsused tulevad arengukavas välja toodud teemadega aktiivselt kaasa ning me suudame peredele ning lastele enam tuge pakkuda.

Vaadates maailmas ringi, näeme, et suhteliselt sarnase ühiskonnakorraldusega riikide võime kuritegevusega hakkama saada on märkimisväärselt erinev. Milles siis asi? Tulemusteta on kampaaniatega elluviidav ning paanikat külvav kriminaalpoliitika, millest Eestis on seni õnneks peaaegu et suudetud hoiduda. Tulemuslik kriminaalpoliitika on aga selline, kus kiired äkklahendused ei toimi ning ressurss ja tähelepanu suunatakse olulisele. Me võime seada kui tahes lühikesi menetlustähtaegu ja neid ka saavutada, aga on selge, et menetlustähtaegade puhul on tegemist vaid tagajärgedega, mis võivad muidugi ühel hetkel ka põhjuseks saada. Näiteks kui menetlus muutub kannatanule koormavaks. Kahjuks tuleb aga meil siiski jätkata ka põhjuste kõrval tagajärgedega tegelemisega, ja kardetavasti veel üsna pikalt.

Mis siis on meie jaoks oluline? Toon kujundina nelinurga. Nelinurk tähistab nelja  voorust – mõistlikkust, mõõdukust, meelekindlust, õiglust. Aga tähistagu see lisaks ka kriminaalpoliitika nelja prioriteeti: alaealiste kuritegude, isikuvastaste kuritegude, korduvkuritegude ja organiseeritud kuritegude ära hoidmine.

Esiteks tegelemine alaealistega. Aidata neid, kelle kodudes – kui need kodud üldse olemas on – on nad samasuguse väärtusega nagu nurgas seisev tumba, millele mööda minnes mõni tou jalaga antakse. Seesama tou on reeglina põhjuseks, miks laps seda võtet koolis kordab. Alaealiste komisjonid, erikool, vangla. Kõik need institutsioonid on alaealise õigusrikkuja teel vältimatud, aga praegu nad erilisi muutusi tema elus esile ei kutsu. Aga peaks, nii et vältimatust saaks välditav ning sellele oleme arengusuundades olulist tähelepanu pööranud.

Uuringud on veenvalt tõestanud, et vanemate joomise ning teineteise vastu rusika tõstmise kombeid kannavad järjekindlalt edasi lapsed – ma väga loodan, et 2018. aastaks oleme vägivalla mõttes paariariigi staatusest üle saamas ning Eesti kodude õhkkond on rahulikum ning turvalisem kui täna. Just isikuvastaste kuritegude vähendamine, mille hulgas on ka perevägivald, on lähiaastate prioriteet. Sealhulgas on rõhk ohvrite abistamisel ning tähelepanu pööramisel sellele, et riik ise omakorda kannatanutest ohvreid ei tekitaks. Kuigi meie õiguskaitse suhtlusoskused on kindlasti võrreldes varasemaga paranenud, ei saa sugugi olla kindel, et riik ise alati parimal viisil käitub.

Kolmas oluline teema on korduvkuritegevus. Korduvkuritegevuse vähendamise osas tuleb meeles pidada, et üldiselt on kuritegevusele viivad tegurid sarnased nii esma- kui korduvrikkujate puhul.

On öeldud, et suur osa Tallinna varavastastest kuritegudest tuleks kirjutada narkomaanide arvele.  Täna on meil nendele kuritegudele reageerimisel kaks põhilist valikut: kas saata tea toimepannu vangi või määrata talle rahaline karistus. Kumbki ilmselt ei aita lahendada seda probleemi, mis sunnib üht narkomaani teise inimese vara kallale minema. Narkoravi võimaldamine on meie oluline prioriteet järgnevatel aastatel. Arengukavaga püüame jõuda ka sinna, et töö vangist vabanenuga ei lõppeks hetkel, mil ta astub välja vanglauksest, nagu praegu. Tahame ellu viia tugiisikute süsteemi ning luua juurde ja kasutada paremini rehabilitatsiooniprogramme.

Liigume nüüd igapäevaste tavakuritegude juurest struktuuridesse, kus tekitatav kahju pole enam ehk otseselt kogetav üksikisiku tasemel, vaid annab endast märku riigikassas ning murendab usalduslikke suhteid ühiskonna tasemel. Sellega jõuamegi neljandasse nurka, neljanda prioriteedini. Arengukavas oleme selle jaoks pühendanud punktid, mis räägivad organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamisest. Eesmärgid puudutavad esiteks kriminaaltulu tõhusamat konfiskeerimist, mis sisuliselt tähendab, et kurjategija ei saa loota, et tema kurja tööga saadud raha tema või ta lähedaste käsutusse jääb. Teiseks peame oluliseks menetlusasutuste koostöö tõhustamist – ametkondlikud piirid ei tohiks takistada ühegi kuriteo avastamist. Kolmandaks soovime, et paraneks uurimisasutuste ja prokuratuuri võimekus avastada raskeid ning suure kahjuga majandus- ja korruptsioonikuritegusid. Seda ka küberruumis. Küberkuritegevusest rääkisin põhjalikult oma veebruari ettekandes ja ei hakka ennast kordama.

Riigikohtu esimees Märt Rask juhtis siitsamast kõnetoolist austatud Riigikogu tähelepanu asjaolule, et Eesti karistuspoliitika nõuab põhjalikku analüüsi. Ma nõustun Riigikohtu esimehega. Justiitsministeeriumil on kavas selle analüüsiga alustada veel sel aastal ja kaasata selle läbiviimisse nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelise taustaga eksperte ja teadlasi. Kuid ma julgen väita, et paljuski ka tänu kriminaalpoliitika raamdokumendi olemasolule ei pea me häbenema oma karistuspoliitikat kriminaalkuritegudele reageerimisel. Hoopis teine on aga olukord väärteokoosseisude konstrueerimisega ja sanktsioonidega väärtegude toimepanijate suhtes. Korrakaitset riigis ei pea tagama ainult riikliku menetlusega. Saab ka teisiti. Ja ma lõpetaksingi omapoolse tõdemusega, et eesti vajab hädast korrakaitseseadust ja kutsun üles Riigikogu seda kindlasti veel sel aastal vastu võtma.

Nüüd sai tiir täis ning loodetavasti andis see teile veel suurema veendumuse selle olulise dokumendi poolt hääletada ning heaks kiita. Tänan teid tähelepanu eest ja soovin turvalist tulevikku.

 Poliitiline avaldus on Riigikogus ette kantud 09. juunil 2010.

Intervjuu on ilmunud 05.06.2010 Postimehe lisas Arter. Intervjueeris Ingrid Veidenberg.

Parajalt paks ja parimais aastais minister. Armastab head veini, kodumaist teatrit ja muusikat, eriti 70ndate poppi. Aga meediaga suheldud ei saa.

Ajalehed näitavad temasse suhtumist kriitvalgete esikülgedega. Minister lajatab oma blogis vastutasuks: kõik ajakirjanikud on arengupeetusega kirjatsurad!

Me kohtume Radissoni hotelli 24. korrusel asuvas lounge’is. Rein Lang (52) on sekundipealt täpne mees, ent tema käepigistus on harjumatult peenetundeline: ainult mu näpuotstel õnnestub jääda ministri sõrmede vahele (hiljem mõistan, et selline kätlemine ei olegi juhuslik, sest ka lahkudes kordub omapärane näpuotsa-pigistus).

Ajakirjanduses on ta vihatuim minister – kui meenutame kevade hakul ilmunud suurte päevalehtede valgeid esikülgi ja vihast võitlust allikakaitse seaduse eelnõu ajakirjanikke diskrimineerivate punktide vastu.

Rein Lang on mu vastas heatujuline ja sõbralik, piieldes üle ninaotsal olevate prillide (huvitav, kas ta nendest klaasidest kunagi ka läbi vaatab?) nagu Kass Basilio, mu küsimuste peale aeg-ajalt vuntsi muheledes. Ta ei ründa, ei sõima ega kõrgenda häält, nagu olen kolleegide käest kuulnud teda meediaga suheldes korduvalt tegevat.

Ta kasutab oma väljaütlemistes tähelepanuväärselt palju väljendeid «proletariaat» ja «lumpen» ning nagu kogenud poliitik muiste, oskab ta rääkida musta valgeks, alustades oma tiraadi lausega «See ei ole kaugeltki nii!».

Kui intervjuud kokku leppisime, viibisite Saksamaal, siis sõitsite USAsse. Pärast Arteri intervjuud põrutate Hiina.  

Olete kirglik reisihuviline?
Sõidan ma ringi tõesti hea meelega. Saksamaal ja USAs käisin tööasjus. Enne seda olin aga nädala Poolas puhkusel.

Poolas puhkusel? Pole just kõige tavapärasem puhkuse sihtkoht.

Põhja-Poola ehk ajalooline Preisimaa on väga huvitav – kogu Preisi arhitektuur, Teutooni ordu linnused, mille poolakad on ilusti üles ehitanud. Eks ma ole muidugi üks väheseid, kes nädalase autoreisi Poolas ette võttis. Poola on erakordselt huvitav ja tsiviliseeritud koht ning eestlasele ka taskukohane. Jaksab bensiini ja öömaja osta ning restoranis korralikult süüa.

Poola puhkusele põgenesite meediapeksu eest (juhtivate ajalehtede valged esiküljed!), et närve puhata ja südant kosutada?

Oh ei, ma olen juba nii külma närviga, et mind selline peks ei kõiguta. Mind tegi see lihtsalt kurvaks. Ausalt öeldes: ümberringi seda lapsikust, kurjust, lollust ja asjatundmatust vaadates tekitab see pigem küsimuse – miks nii läks?

Miks siis nii läks?

Olen selle üle juurelnud. Väga paljud asjalikud inimesed on meediast ära läinud – kes poliitikasse, mõnele muule alale, kõrgesse riigiteenistusse. Asemele tulnud seltskond ei ole meedias piisavalt ette valmistatud, ainuüksi ülikoolist ei piisa. Kui vaatame, kes praegu n-ö sisenevad ajakirjaniku elukutsesse, siis palju on seal neid, kes on Tartu Ülikooli haridusega?

Tahate öelda, et ajakirjanik ei ole ajakirjanik, kui ta ei ole lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda ja pole Marju Lauristini õpilane?

Absoluutselt mitte. Ajakirjanik võib tulla ükskõik kust – ta võib olla ka keemiat õppinud –, aga ta peab teadma ajakirjanduse toimimise põhitõdesid ja neid austama. Iseenesest on need põhimõtted ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksis kirjas.

Täpselt samad sõnad, mida teie ajakirjanike ja meedia kohta ütlete, ütlevad ajakirjanikud teie kohta: paranoiline, kuri, kättemaksuhimuline, valetab.

Faktid, faktid, palun. Kui ajakirjanik midagi väidab, peab ta seda tõestama. Riigikantselei tegi mõni aeg tagasi uuringu ministrite kuvandi kohta meedias ja mind nimetatakse seal negatiivseks sellepärast, et ma ei lase ennast meedial ära kasutada.

Aga ka minister peab oma sõnade eest vastutama. Kes siis on teie meelest need lapsikud, lollid ja kurjad ajakirjanikud, kellest räägite? Nimed?

Siis peate andma mulle ettevalmistusaega. Ega selleks suuremat vaeva ei pea nägema, võtad nädala kaks suuremat päevalehte ette ja loed ajakirjanike kirjutisi, mis on asjatundmatud, kus ei viitsita süveneda ning kus serveeritakse oma tõekspidamisi ja uskumusi ajakirjandusliku tõe pähe.

Euroopa Liidus on veel üks riik, kus ajakirjandus käitub skandaalihimuliselt ja asjatundmatult. See on Suurbritannia. Siinjuures on aga üks oluline asi – Inglismaa on nii suur, et sinna mahub ka kuhjaga kvaliteetajakirjandust – The Times, The Economist. Seda loeb ühiskonna eliit, kellele lõpuks antakse võimalus otsustada.

Meil tahetakse otsustamine anda nende kätte, kes asjast midagi ei tea. Viimaseid esindavad ka parteid. Meil on siin erakond, kes reisisaatjaid bussidesse paneb ja suurte plakatitega linna ehib.

Kes elabki proletaarse lumpeni sõiduvees. Oletame, et populistlike teesidega saavutataksegi võim ja hakatakse oma loosungeid ellu viima. Siis on kiire lõppmäng. Nagu Kreekas saabus kahe-kolme aastaga. Seda nagu ei tahaks.

Ühes vabas riigis võiks siiski viljeleda uurivat ajakirjandust hirmuta, et ajakirjanik peaks oma allikad välja andma või asjakohaste paljastuste eest karistatud saama.

Absoluutselt! Aga jutt ei olegi ju selles, et uuriv ajakirjandus ei peaks oma allikaid kaitsma. Ta mitte ainult ei või, vaid ta peabki neid kaitsma. Mis juhtub aga siis, kui keegi müüb meediale riigisaladuse? Riigisaladuse alla kuulub ka jälitustegevuse info.

Oletame, et kohus annab loa minu kõnesid pealt kuulata. Aga meie oleme telefonis teiega omavahel lobisenud. Ja pealtkuulamislintidel on ka teie laused ja teie hääl. See kõik kirjutatakse maha ja tehakse pealtkuulamise stenogramm.

Ning mingil hetkel jõuab see kõik näiteks Eesti Ekspressi veergudele. Milline on siis teie õigus sellele vastu seista? Seadus ütleb, et teil on täielik privaatsus, teie kõnesid ei tohi pealt kuulata, teid ei kahtlustata üheski kuriteos, probleemi nagu pole, aga ometi seisab meie vestlus lehes ja teie õigusi on räigelt rikutud.

Sel juhul ma tahaksingi küsida ajakirjaniku käest: vabandust, kust see riigisaladus lekkis? Mis on siin pistmist uuriva ajakirjandusega? Keegi on lekitanud väljaandele riigisaladuse all oleva teabe, mille leht on avaldanud raha teenimise eesmärgil.

Uuriv ajakirjandus on see, kui kogutakse andmeid avalikest allikatest, vesteldakse inimestega, tehakse analüüsi. Ja ega siin ei ole ka riigisaladustesse puutuvates materjalides nii, nagu ajakirjandus valesti mõistis, et uurija läheb ja paneb ajakirjanikul näpud sahtli vahele ning nõuab allika väljaandmist.

See oleks puhtalt kohtu hinnata, kumb väärtus on konkreetsel juhul olulisem: kas ajakirjaniku õigus oma allikaid kaitsta või siis teada saada, kes on pätt ja müüb neid andmeid. Seda saab kaaluda ainult kohus.

Iga poliitik unistab, et ajakirjandus tema tegusid positiivselt kajastaks. Samas on ajakirjanduse roll asjadesse kriitiliselt suhtuda, mitte valitsuse otsustele nõrkemiseni takka kiita.

Keegi pole seda tahtnudki. Küll võiks aga teha nii: kui mõni eelnõu nii kaugele saab, et see parlamendi menetlusse läheb, saaksid inimesed adekvaatset infot, mis selles kirjas on. Meedia ei tohiks tekitada müüti, et kui seadus vastu võetakse, siis juhtub katastroof.

Tüüpiline müüdilooja on Tarmo Vahter (Eesti Ekspressi ajakirjanik – I. V.), kes ütles, et kui allikakaitseseaduse eelnõu jõustub, pannakse ajakirjanikud vangi. No ei ole ju nii! Kui keegi tahab tingimata vangi sattuda, võib ta ju kaubamajja vargile minna.

Usk, et Eesti Vabariigis õiglus võidab, lööb otsuseid lugedes pahatihti kõikuma. Kas Villu Reiljani kohtuotsus näitas, et tippadvokaatide ja suure rahaga ei saa Eestis õiglust osta?

Justiitsminister ei saa paraku kohtuotsuseid kommenteerida, aga ei õigus ega õiglus saa olla ostetavad või müüdavad.

Eestis saab kohtus õigust küll, kui sul on meeletul hulgal kannatust. Kas teie meelest on normaalne, et nii tsiviil- kui ka kriminaalasjad jõuavad Eestis lahendini alles minimaalselt kahe aasta pärast?

Mis kohtupidamist puudutab, siis see on küsimus riigikohtu esimehele.

Justiitsministril pole õigust kohtupidamisse sekkuda. Mina väidan, et ressurssi on meil juba nii palju, et ükski kohtuaste ei peaks võtma rohkem aega kui sada päeva. See on puhtalt tahtes ja organisatsioonis kinni. Aga kui ei ole tahet? Kui organisatsioon töötab põhimõttel «las lohiseb», siis peab seadusandja ütlema, kas ta aktsepteerib seda või ei.

Seadus ütleb, et kohtunikud ise vastutavad. Kohtunikkond ütleb: meil on vähe raha, arvutid ei tööta, palka on vähe, justiitsministeerium on süüdi. Kui mina küsin, miks sinul, kallis kohtunik, vedeleb toimik sahtlis juba 200 päeva, siis on see sekkumine kohtumõistmisesse.

See on meie praegune õigusruum ja seda saab muuta ainult riigikogu. Võiksime jõuda tulemuseni, et keegi peab lõpuks ka vastutama, ka tegevusetuse eest. Mina arvan, et praegune riigikogu koosseis seda probleemi ei lahenda.

Absurdini viidud populismi ja manipulatsiooni kogesime kuu alguses NO-teatri Ühtse Eesti suurkogul. Kuidas poliitikas vohava populismi vastu võidelda?

Kui kommunikatsiooni tase on Eestis selline, nagu ta on – pean silmas siin kogu meediat, ka blogosfääri –, et sa saad osta oma konkurendi kohta halvustavat materjali, siis väga suur osa nutikaid inimesi lülitub ühiskonnast välja.

Kes tahab tulla välja oma ideega, olgu see kui hullumeelne tahes, kui sellele järgneb lumpenlik sõim? Inimesed ei osale enam ühiskondlikus debatis, ei ole enam infovahetust idee idee vastu. Me jääme kibestumuse ja sõimu keskele katlasse keema.

Algab stagnatsioon, enesesse tõmbumine. Need, kes oleksid suutelised, enam ei osale. Pinna haaravad pseudotegijad, mingid hullud. Ja ärge öelge, et ei ole võimalust, et nad valituks ei osutu! Mida labasemaks infoväli muutub, mida rohkem seal saasta ringleb, seda irratsionaalsemaks muutuvad otsused, mis infoväljast sõltuvad.

Kuidas teil süda ministritöö stressile ja pingele vastu peab?

Eks seda näitab tulevik. Esialgu väga ei kurda. Justiitsministri amet on nii mitmekihiline, hõlmab kogu õigusruumi. Kõik vaatavad sulle otsa, kui miski asi on korrast ära. Ja ega edukust ju Eestis sallita, ei meedias ega ühiskonnas. Kui oled midagi hästi teinud, siis leidub küllalt neid, kes vaatavad, et äkki läheb sul seetõttu valimistel hästi.

Mul on mitmeid sõpru Soome ettevõtjate seas ja nad räägivad fundamentaal­sest erinevusest eestlaste ja soomlaste vahel. Kui Soomes ostab ettevõtja endale uue auto, siis töötaja mõtleb, et meil võib varsti ka paremini minna, saame tema käest palka juurde küsida.

Aga kui Eesti ettevõtja ostab uue auto, siis mõtleb tema kadedusest pime töötaja – annaks jumal, et tal nii halvasti läheks, et ta pankrotti läheks. Mõtlemata sellele, et ta kaotab ise ka töö. Kadeduse ja kurjuse õhkkond on puhtalt inforuumis kinni. Kui seda suudaks muuta, oleks minu töö mäekõrguselt tehtud.

Olete kirglik teatri- ja muusikahuviline — millist kontserti viimati külastasite?

See oli Bremeni linnaorkestri kontsert Estonias, mis oli väga hea. Muusika on mu huvi juba keskkoolist. Eesti teatrite etendused olen enamasti kõik ära näinud. Vaid Estonias on mõned tükid vaatamata. Pean väga lugu Rakvere teatrist, Üllar Saaremäe toimetamisi jälgin suure huviga.

Eesti teatrikunst on ikka ülikõrgel tasemel. See on väärtus, mis on aastatega loodud, seda ei tohi kitsenduste ega kokkuhoiupoliitikaga lõhkuda. Võrreldes poliitika ja meediaga, on teatris palagani ikka väga vähe.

Tihe päevakava võimaldab teil ministriametis täpsel ajal etendusele jõuda ja nii kolm-neli korda nädalas?

Kui seda aega ei võtaks, võib hulluks minna. Eriti justiitsministri ametis. Siis on tulemas hästi kiire lõppmäng. Kõige rohkem tunnen puudust sellest, et ma ei jõua enam kinomaailmas järge pidada. Ükspäev vestlesin Peeter Simmiga (tuntud filmirežissöör – I. V.), kes ütles, et tal on kodus palju vene kino. Küsis, kas ma ei taha. Muidugi tahan, aga millal ma need läbi vaatan?

Elate Tallinna lähedal maal, kas kasutate võimalust ka maatöid tehes närvi puhata ja lõõgastuda?

Elan Laulasmaa ja Lohusalu küla piiri peal. Meil on männid ja liivaluited. Aeda pidada ei õnnestu, sest porgand ei kasva. Mu vanemad elavad meiega sama krundi peal – ema on 82 ja isa 80, mõlemad täies elujõus.

Nii et vanemad on teile elavaks eeskujuks, kuidas vanas põlves omadega hästi hakkama saada?

Seda küll. Ise tahaksin 80-aastasena proovida kusagil Šveitsi mägikülas Šveitsi veine. Tahan elada Eestis, aga palju ringi reisida. Eks pead ikka ise enda elu eest hoolitsema. Olen ühinenud pensioni kolmanda sambaga ja panen iga kuu palgast teatud summa kõrvale. Ma ei ole professionaalne investor, kes ajab taga 15-protsendilist tootlust, olen pigem sellest huvitatud, et kui kusagile mahutan, siis see säiliks.

Olete oma kunstnikust elukaaslase Ulvi Kuusega abielus?

Me ei ole ametlikult abielus. Aga pean ütlema, et mul on naisega vedanud. Tema sõnul on tal üks koduloom ja ta hoolitseb selle eest. (Muheleb.) Ma olen muide väga keeruline natuur ja mind on vahest väga raske taluda.

Olen ellusuhtumiselt väga liberaalne tüüp. Mulle on isikuvabadused tähtsamad kui kristlik traditsioon. Kurb on vaadata, kui kellegi abielu pooleks läheb. Võib-olla on see üks põhjusi, miks ma ei ole kristlikku abiellu astunud, see on meil mõlemapoolne otsus. Olen üks kord abielus olnud ja väga ebaõnnestunult.

Teid ei näe meelelahutussaadetes ega kohta isegi enne valimisi oma eraelust rääkimas. Miks kardate avalikkusele näidata oma inimlikku külge?

Tundeid ei ole vaja eksponeerida. Ma ei saa aru poliitikutest, kes tõmbavad tähelepanu teisejärguliste asjadega – tal ei ole ühiskonnale midagi öelda, aga siis ta laulab. See on lihtsalt jabur. Enne peab olema ikka aegrida ette näidata, nagu näiteks Hansoni Margusel («Laulud tähtedega» üks finalistidest, Tartu abilinnapea Margus Hanson – I. V.), tunnen teda ülikoolist saadik.

Ta on olnud Eesti üks paremaid kaitseministreid, äärmiselt töökas inimene. Või Valdo Randpere – võimas ettevõtja, hea laulumees. Sellised võivad endale meelelahutussaates esinemist lubada. Aga kui mõni teine poliitik – ja ma ei pea silmas Sven Sesterit – sellisesse saatesse läheb, siis on see mõjumine ühiskonna kõige madalamale kihile, et püüda nende inimeste hääli, kes mitte millestki midagi ei tea.

Ma keeldun minemast televisiooni stepptantsu tegema selleks, et näidata: ma kandideerin. Samuti ei ole ma õnnelik, kui pean suurtel plakatitel näitama, et olen olemas. Tahaksin pigem veeta reklaamplakati pildistamiseks kuluva aja televisioonis selleks, et kellegagi vaielda. Igasugune palagan on mulle koomiline ja vastuvõetamatu. Kui mäng läheb selle peale, et need, kes tiritamme kasvatavad, saavad valimistel paremaid tulemusi, siis tuld! Jätkusuutlikkuse seisukohalt ei ole see Eestile hea.

Mina ei taha olla kuulus. Neid nägusid, kes räägivad mingeid lollusi, et pääseda meediasse, on kuhjaga. Mina tahan rääkida asjadest objektiivselt ja ilma mürata. Kui sa oled riigiametis ja valijatest sõltuv ning hakkad klouni mängima, on see lihtsalt lapsik.

Kuidas läheb teie tütrel? Kui tihti omavahel suhtlete?

Kätlin on 18 ja lõpetab järgmisel aastal keskkooli. Suhtlemine jääb praeguses ametis pinnapealseks, aga eks me ikka üritame.

Rein Lang, mis edasi? Kõrgendatud kultuurihuvi tõttu võiksite vabalt olla ka kultuuriminister. Unistate peaministri ametist?

Minul ei ole mingisuguseid ambitsioone haarata esimese mehe positsiooni.
Ma leiaksin hoopis tasuvamat tööd suvalises Euroopa Liidu liikmesriigis või mõnes Euroopa institutsioonis või kas või Ameerika Ühendriikides. Mul on lihtsalt selline elukutse.

Kõige hinnatumad juristid on need, kes riigiõigust valdavad ja seda valdan ma väga hästi. Ma ei pea minema kompromissidele ükskõik kellega, et ministriametit või riigikogu kohta säilitada. Kui mul seda ei ole, ei juhtu minuga materiaalses plaanis mitte midagi. Mina nälga ei jää. Ei ole ma endale koju mingit luksust soetanud ega pea sellest midagi.

Mis on teie jaoks luksus?
Luksus on mugavus, kasutajasõbralikkus. Hinna ja kvaliteedi hea suhe. Hea ilm on luksus. Kindlasti hea seltskond. Heade sõpradega veini libistada ja maailma asjade üle arutleda on elus üks parematest asjadest.

Mul on palju sõpru Eesti diplomaatide hulgas, suvel puhkuse ajal saame minu juures kokku. Arutamegi näiteks seda, miks väga targad inimesed ei osale ühiskonnaelus. Miks nad heidavad valitsusele ette, et oleme loonud mittetolerantse keskkonna.

Nad lähevad ära välismaale, kus õhustik on vastuvõetavam. Praegu kujundab infovälja kildkond, kes ei tea maailmast mitte midagi. Aga mis saab siis, kui ta võimule tuleb?

CV  Rein Lang

Sündinud 4. juulil 1957 Tartus.
Lõpetanud Tallinna 7. keskkooli ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna
Töö
1980–1986 advokaatide kolleegiumi Injurkollegija (Moskva advokatuur) Eesti esinduse konsultant
1986–1989 Tallinna linnahalli asedirektor
1989–1990 klubi Muusik asedirektor
1990–1991 ASi Laulusillad juhatuse esimees
1991–1997 ASi TRIO LSL juhatuse esimees, 1997–2001 nõukogu esimees
1998–2001 (eri aegadel) ASi Sampo Eesti Varakindlustus nõukogu liige; ASi Tallinna Prügila nõukogu liige; ASi Tallinna Jäätmekäitlus nõukogu liige, ASi Ekspress Grupp nõukogu liige; ASi Raadio Elmar nõukogu esimees; OY OIRT juhatuse liige
2001–2003 Tallinna abilinnapea
2003 – riigikogu X koosseisu liige, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, 2004–2005 riigikogu I aseesimees
2005 veebruar –… valitsuse liige – välisminister, justiitsminister
Ettevõtlus
AS TRIO LSL – ringhääling, reklaam (1991–2003)
OÜ Rein Langi Konsultatsioonibüroo – juriidilised ja majanduskonsultatsioonid (1993–2006)
OÜ Kaevu Juures – veemajandus (1998 – )
Isiklik elu
Vabaabielus, elukaaslane Ulvi Kuusk on kunstnik ja väikeettevõtja (OÜ Ulvi Postkaart ainuomanik).
Tütar Kätlin (18) lõpetab gümnaasiumis 11. klassi.
Huvialad: ajalugu, teater, film, muusika

Arvamus

Ulvi Kuusk
elukaaslane

Tunnen Reinu juba 32 aastat.
Rein on nagu kõige parema ja armsama iseloomuga koduloom (milline loom meie peres, jätan mõistatada) või tüüpiline Eesti mees – kõige parem, kõige targem, kõige ilusam ja alati on tal õigus. Vastavalt vajadusele vajab toitmist, sügamist, kasimist, hellitust ja vahel ka togimist. Mind hämmastab, kuidas Rein jõuab Eesti ja maailma filmi-, teatri- ja kultuurikulgemisega kursis olla ning kõikvõimalikes etendustes ise ehedalt vaatajana ja muul moel kohal viibida. Nädala jooksul 3-4 etendust-kontserti-filmi nautida pole talle mingi probleem.

Tihti on ta nagu ristsõna, et katsu näost aru saada, kas targem on vait olla või võib küsida, kuidas päev läks.
Tegelikult saab Rein kodustes majapidamistes kõigi töödega hakkama – kui vaja ja viitsib, võib olla torumees, elektrimees, saemees jne. Ideed, mõtted ja arvamused tulevad tal ettearvamatult – hommikul ei tea kunagi, kuidas päev lõpeb. Reisil olles on sellest tulnud huvitavaid lahendusi ja nähtud on kohti, mis muidu oleks jäänud nägemata.

Tarmo Vahter
Eesti Ekspressi ajakirjanik

Rein Lang on valitsuses kõige teravama taibu ja suurema töövõimega mees. Tal on oma nägemus ideaalsest ühiskonnast, kuhu ta kavatseb meid kõiki viia.
Selleks on vaja muuta seadusi, paragrahve ümber sõnastada, kaotada ja juurde luua. Lang valdab seda kunsti paremini kui keegi teine.

Avalikkus peab Langi tegemistel hoolega silma peal hoidma. Muidu ärkame kõik ühel päeval riigis, kus ajakirjaniku võib panna vangi – kui ta kaitseb võimumeeste pahategude kohta infot andvat allikat.

Loen Delfi juhtkirja, mis tümitab Tiit Ojasood. Teda materdatakse selle eest, et tal ei jätkuvat julgust valetada. Solgitoru on tõeliselt pettunud – nad ei saanudki Ojasoolt oodatud tuge oma laimukampaanias Eesti Vabariigi justiitsministri vastu. Kole lugu. Ei saagi tugineda populaarsele teatritegelasele oma ristisõjas õiguse eest lugejatele valetada, hämada, müüa oma “teenuseid”  poliitikute mustamisel või turukonkurentsi “suunamisel”.

Tasapisi hakkavad maskid langema. Valgete lehtede aktsioon valitsuse seaduseelnõu vastu ei toonud ajaleheomanikele oodatud tulemust. Hoopis äratas ühiskonna aruka osa omamoodi tardumusest. Üle hulga aja püstitati küsimus, kas õigus sõnavabadusele on õigus vastutamatult valetada. Ja kuidas ikka läks nii, et meie inforuumis ei lenda enam ideed ja arvamused vaid turundusnippide sousti valatud pooltõed ja otsesed valed.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teatriaktsioon, mis kulmineerub Saku Suurhallis 7.mail tuleb väga õigel ajal. Sellel on võimalus kujuneda raputavaks kunstisündmuseks, mis kõnetab suurt hulka inimesi. See võib äratada ühiskonna tardumusest, aga võib ka põhjustada massikakluse. Kadunud Frank Zappa sai eelmise sajandi seitsmekümnedatel hakkama legendaarse teoga Münchenis. Ta tuli üksinda väljamüüdud olümpiastaadioni publiku ette ja hüüdis rahvale “Sieg Heil!”. Kui alguses ei võtnud publik vedu, siis natside sõjahüüet korduvalt korrates saavutas Zappa kümnete tuhandete kaasaröökimise. Täpselt nagu natsismi võidu ajal kolmekümnendate Saksamaal. Kui publik oli lihtsale manipulatsioonile allunud, teatas Zappa, et kuna sakslased Münchenis pole 50 aasta jooksul karvavõrdki targemaks saanud, jääb kontsert ära. Suur kunstnik oli samal ajal suur inimene ja kodanik. Eesti hangumise üheks põhjuseks on meie oma Frank Zappa’de puudumine. Aga kes tahakski olla liider ühiskonnas, kus sulle ilmse arengupeetusega kirjatsurad karistamatult solki krae vahele valavad.

Ühiskonna eliidi ja haritud osa omavaheline suhtlus ei toimu enam pikemat aega traditsioonilise meedia vahendusel vaid küberruumi suhtlusvõrgustikes. Ajalehed, raadiojaamad ja nendega seotud e-väljaanded peldikuseinastuvad suurel kiirusel ja hulgakaupa. Omal ajal reklaamitud kollektiivsest ajust on saanud kollektiivne mudavann, kus ühiskonna imeväike osa oma kibestumisi ja komplekse teiste arvel välja elab. Ärapanemine kui elustiil ruulib! Omanikud palkavad peatoimetajaid, kelle ülesandeks on maksku, mis maksab, tõmmata endale tarbijate tähelepanu ja ned omakorda palkavad selleks töötajaid, kelle eetiline tase ja oskused võimaldaksid neil paremal juhul töötada reisisaatjana, mitte ajakirjandusliku informatsiooni töötlejana ja avalikustajana.

Kõik see toimub paraku suveräänse riigi õiguskeskkonnas. Kui 2002.a. otsustati karistusseadustikust kõrvaldada solvamise ja laimu paragrahvid, lootsid rahvaesindajad ühelt poolt nende, kelle käes on mikrofon või trükimasin, inimlikkusele ja eetilisusele ja teiselt poolt meie kohtusüsteemi võimele inimeste au, väärikust ja privaatautonoomiat kaitsta tsiviilõiguslike vahenditega. Eksiti mõlema lootuse puhul. Kriminaalkaristuse ees tuntava hirmu kadumine vallandas just eesti meedia tumedama poole. Kümned ja kümned kohtuasjad, kus kannatanud on hagenud õigluse jaluleseadmist nende mõnitamise puhul, on aga tõestanud veenvalt, et saksa täpsusega seadusi järgivad kohtunikud on õigust tõlgendanud mitte üksikisiku vaid meediaorganisatsioonide kasuks. Advokaat Paul Varuli poolt Tartus 2009.a. korraldatud konverentsil ütles Mart Kadastik, et Eestis on üksikisik meedia eest kaitsetu, ja tal on õigus. Kurb on vaid see, et ta ise võitleb, nui neljaks, oma ettevõtte majanduslikes huvides selle olukorra jätkumise eest.

Kui riigis oleks justiitsminister ja valitsus, kes jätaks tähelepanuta üksikisikute õigused ja tegutseks meediaettevõtete huvides, oleks tegu korporatiivse ühiskonnaga, kus poliitiline võim on korporatsioonide ripats. Nii nagu koolisüsteem ei saa juhinduda õpetaja vaid eelkõige õpilase huvidest ja tervishoiusüsteem mitte arsti vaid patsiendi huvidest, peab ka meedia tegevust reguleriv õigusraamistik juhinduma eelkõige üksikisiku õigustest ja vabadustest, mitte mõne ajalehe või internetiportaali majanduslikest huvidest. Sõnavabadusega pole siin midagi pistmist. Sõnavabadust ei saa kasutada õiguserikkumiste toimepanemiseks. Õiguserikkumisele peab aga järgnema vastutus, mis heastaks sellega kannatanule tekitatud kahju ja hoiaks ära edasised õiguserikkumised. Nii lihtne see ongi!

Rein Lang

Justiitsminister pidas 18. märtsil 2010 toimunud Ajakirjanike Liidu Kongressil kõne allikakaitse eelnõust ning selle eesmärkidest. Tänan Toomas Leppa ülesvõtte eest!

Kuidas teile meeldiks, kui pahatahtlike ja omakasupüüdlike tegelaste poolt lekiks ajakirjandusse info teie tervisemurede kohta? Või teie perekonda puudutavad probleemid? Või näiteks avaldatakse teie kohta ajalehes alusetut laimu, et olete lapseahistaja, vägistaja või mõrvar?

Need kõik vägagi elulised näited illustreerivad kannatusi, mille arvelt meedia teenib korralikku tulu. Jah, teil on võimalus pöörduda kohtusse kahju hüvitamiseks. Kuid need mõned tuhanded hüvitist on kordades väiksem, kui see kasu, mille ajaleht oma väljamõeldud looga teenis.  Ja kuna lugu müüs hästi, avaldatakse teie kohta uus sulaselge valelugu – maksta ohvrile jälle väike summa kahjuhüvitist teenitava kasumi kõrval ei ole ajalehe jaoks probleem. Aga teie elu on rikutud.

See on palju kõneainet tekitanud allikakaitse seaduse eelnõu üks pool, mille vastu osa meediast sõdib, kuid mis oma olemuses üritab eelnevalt kirjeldatud olukordade tekkimist vältida. Eelnõu üheks oluliseks eesmärgiks on kaitsta indiviide, sundides meediat inimeste elu ja nende perekondi kahjustavat informatsiooni enam mitte nii kergekäeliselt avaldama. 

Alates 2004. aasta 1. jaanuarist jõustus Riigikogu otsus, et solvamine ja laim ei ole enam kuriteod. Sellest hetkest on meie kõigi põhiseaduslik õigus aule ja väärikusele kaitstav üksnes õigusega nõuda vale ümberlükkamist ja moraalse kahju hüvitamist. Probleem on selles, et see ei võimalda moraalse kahju tekitamise eest õiglast kahjutasu välja mõista. See lünk tuleb täita.

Kohtunikel ei ole täna piisavat iseseisvat õigust määrata kahjutasu määrasid, vaid kannatanu peab ise oma kannatused põhjalikult tõendama, st neile hinna kehtestama. Võime väita, et seetõttu oleme kaitsetud ja meie põhiseaduslik õigus kahju hüvitamisele ei ole tagatud.

Justiitsministeerium soovib tugevdada vastutust õigusvastase teo toimepanemise eest. Just nimelt toimepandud õigusvastase teo eest. Ja et seda vastutust saaks sõltumatu kohtunik oma siseveendumuse kohaselt kohaldada. Ei enamat. Lärm selle asja ümber on kahetsusväärne ja näitab, et need, kes on harjunud tegema ebaseaduslikke tegusid, kardavad, et nende eest tuleb hakata reaalselt vastutama.

Eelnõu teise poole eesmärgiks on ammendavalt ja selgelt kindlaks määrata, milline on Eestis ajakirjaniku õigus ja kohustus oma allikat kaitsta. Just nimelt õigus ja kohustus. Nii nagu ajakirjanikul peab olema õigus keelduda tunnistusi andmast oma allikate kohta, peab ka allikal olema õigus olla kindel, et ajakirjanik teda mingitel motiividel n.ö. maha ei müü.

Tänasel päeval on allikakaitse Eestis puudulikult reguleeritud. Nagu öeldud, seisneb allikakaitse õiguses keelduda tunnistusi andmast. Seda nii kohtus, kui ka politseile ja prokurörile. Nagu on märkinud Euroopa Inimõiguste Kohus, peab õigus keelduda tunnistusi andmast tulenema otsesõnu seadusest. Jutud sellest, et seda saab ka kehtestada mingi tavaga, on lihtsalt asjatundmatud. Igaüks peab täpselt seadust lugedes aru saama, milline on tema mänguruum. Kui vastavad normid on täna olemas proviisorite, advokaatide, vaimulike ja arstide kohta, siis ajakirjanike kohta pole seadused sugugi selged.

Tsiviilasjades ja haldusasjades peab ajakirjandusliku allika kaitse olema täielik, st keegi ei saa nendes menetlustes sundida ajakirjanikku tunnistama oma allikate kohta. Täna kehtiv ringhäälinguseadus, mis annab raadio- ja teleajakirjanikele abstraktse õiguse allikaid kaitsta, ütleb otsesõnu, et kohtule tuleb ajakirjanikul oma allikad avaldada. Seda siis ka tsiviilasjade menetlemises. Sellega ei saa nõustuda ja eelnõuga tahetaksegi allikakaitset tugevdada.

Samas, ei ole tsiviliseeritud riiki, kus kuritegude paljastamiseks ja kurjategijate vastutuselevõtmiseks ei oleks riigil teatud võimalusi allikakaitse murdmiseks ehk ajakirjaniku sundimiseks oma allikaid avaldama. Küsimus on ainult selles, kust läheb see piir ja kes seda tohib teha.

Allikakaitse piirangud on eelnõusse sisse kirjutatud mitte selleks, et karistada ajakirjanikke, vaid selleks, et oleks võimalik karistada neid kurjategijaid, keda ilma ajakirjaniku ütlusteta süüdi mõista ei oleks võimalik.

Nimelt peab ajakirjanik informaatori isiku uurijale ja kohtunikule avaldama, kui teatud kindlate kuritegude puhul ei ole võimalik muul viisil vajalikku teavet kätte saada. Selliste kuritegude nimekirja kuuluvad kõik kuriteod, mille eest saab mõista vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust ja ka mõningad muud kuriteod, mille toimepanemine ei ole nii rangelt karistatav, ent mille puhul on olemas selge vajadus tagada nende avastamine ja menetlemine, mis muul moel ei ole sageli võimalik. Nendeks on kuriteod, mis on seotud  riigisaladuste või isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega. 

Võib öelda, et selles vallas valitseb meil seadusetus. Me loeme jälitusinformatsiooni, mis on riigisaladusega kaitstud, pahatihti ajalehest enne, kui kriminaalasi on isegi kohtunikuni jõudnud. See aga rikub igaühe õigust õiglasele kohtupidamisele ja süütuse presumptsioonile. Rääkimata sellest, et avaldatakse andmeid isikute eraelu kohta, mis on ilma nende loata lubamatu.

Kas me tõesti tahame seda, et need, kes lekitavad ajakirjandusse meie terviseandmed, pereelu üksikasjad või meie privaatsed vestlused, jäävad karistamata vaid sel põhjusel, et neid kuritegusid ei ole võimalik uurida? Riigikogu peab otsustama antud juhul küsimuse, kas raha eest või muudel madalatel motiividel tegutsevate lekitajate karistamata jätmine kaalub üles vaba ajakirjanduse õiguse ja kohustuse oma allikaid kaitsta. Ja selle üle tuleb arutleda põhjalikult ja argumenteeritult.

Justiitsministeerium ja minister ei saa esindada oma tegevuses üht tööstusharu, vaid peab vaatama ja valvama, et igaühe põhiseaduslikud õigused oleksid kaitstud ja ka kõige nõrgemal oleks võimalused oma õigusi kaitsta. Kahjuks on täna tekkinud olukord, kus kohtus saab oma au ja väärikust kaitsta ainult rikas inimene. See kindlasti ei ole õiglane.

Rein Lang, justiitsminister

Artikkel on ilmunud Delfis 25.03.2010.

Samal teemal veel üks Rein Langi artikkel: http://www.postimees.ee/?id=194116

Allikakaitse kohta  põhjalikumalt: https://ajaveeb.just.ee/allikakaitse/