Mul on väga hea meel teie ette täna tuua kõigi Riigikogu fraktsioonide algatatud Riigikogu otsuse eelnõu „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“ kohta. Teatavasti võimaldab riigikogu kodu- ja töökorra seadus fraktsioonidel esitada Riigikogu otsuse eelnõusid, mis sisaldavad ettepanekuid Vabariigi Valitsusele. Sellise konsensuse üle on mul ainult hea meel. Minu eelkäija Märt Rask tuli 2002.aastal  välja ideega kriminaalpoliitika arengusuundade dokument üldse ellu kutsuda. 2003ndal aastal sai see teoks, kui Riigikogu kiitis heaks „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010“.  Opositsiooni esindanud Ain Seppik ütles 2005. aasta Riigikogu istungil, kui ma esitasin ülavaadet arengusuundade täitmise üle järgmist (tsiteerin): „Keskerakonna fraktsioon soovib selgelt välja öelda, et meie arvates on riigi kriminaalpoliitika tänu Riigikogu 21. oktoobri 2003. aasta otsusele üks selgemaid poliitikaid riigis üldse ning meile teeb rõõmu, et selle poliitika elluviimist ka tegelikkuses pidevalt analüüsitakse. Arvame, et selliselt tegutsedes ei jää ka edu tulemata.“ Ei jää üle muud, kui auväärt kolleegiga nõustuda.

Ilmselt toob tänane päev kaasa küsimuse, kas nüüd on oodata mingit radikaalset pööret kriminaalpoliitikas. Kindlasti mitte, see pööre on juba toimunud ning eelmiste arengusuundade tekst ja mõte olidki selle ehedaimaks väljenduseks. Vastupidi, arengusuunad aitavad selliseid äkkpöördeid ära hoida ning tagada kriminaalpoliitika stabiilsuse. Arengusuunad on visioonidokument, mis kehtib kuni 2018. aastani. Kui Riigikogu dokumendi oma otsusega heaks kiidab, on see abiks vähemalt kolmele Riigikogu koosseisule kriminaalpoliitika ja valitsuse otsuste suunamisel.

Kriminaalpoliitika eesmärgina oleme sõnastanud ühiskonna turvalisuse tagamise läbi süütegude ennetamise, nendele reageerimise, tekitatud kahju vähendamise ja õigusrikkujatega tegelemise. Kuritegevust me ei kaota, seda oleks absurdne lubada. Seni, kuni me korraldame oma elu ühiskondlikel alustel, on olemas need, kes mängivad kaasa reeglite järgi, ning need, kes seda kas ei taha või ei suuda teha. Sotsioloog Èmile Durkheim on öelnud, et ka inglite ühiskonnas on omad valged ja mustad lambad. Kriminaalpoliitika peab tegema kõik selleks, et neid viimaseid võimalikult vähe oleks.

Justiitsministeerium viib otseselt ellu vaid väikest, aga kõige karmimat osa kogu kriminaalpoliitikast, seega on mõneti paradoksaalne, et just Justiitsministeerium kogu seda valdkonda veab ja iga-aastaseid ettekandeid teeb ning seoses sellega ka vihaseid võitlusi ministeeriumidega maha peab. Suurem osa kriminaalpoliitikast toimub kodudes, peredes, koolides – seal, kuhu justiitssüsteemil ei peaks asja olema.  On selge, et ei politsei, prokuratuur ega kohus suuda lahenda probleeme, mis on lapsel tekkinud kasvu- ja koolikeskkonnas. Loodame, et nii haridus- ja teadusministeerium kui ka sotsiaalministeerium ja kohalikud omavalitsused tulevad arengukavas välja toodud teemadega aktiivselt kaasa ning me suudame peredele ning lastele enam tuge pakkuda.

Vaadates maailmas ringi, näeme, et suhteliselt sarnase ühiskonnakorraldusega riikide võime kuritegevusega hakkama saada on märkimisväärselt erinev. Milles siis asi? Tulemusteta on kampaaniatega elluviidav ning paanikat külvav kriminaalpoliitika, millest Eestis on seni õnneks peaaegu et suudetud hoiduda. Tulemuslik kriminaalpoliitika on aga selline, kus kiired äkklahendused ei toimi ning ressurss ja tähelepanu suunatakse olulisele. Me võime seada kui tahes lühikesi menetlustähtaegu ja neid ka saavutada, aga on selge, et menetlustähtaegade puhul on tegemist vaid tagajärgedega, mis võivad muidugi ühel hetkel ka põhjuseks saada. Näiteks kui menetlus muutub kannatanule koormavaks. Kahjuks tuleb aga meil siiski jätkata ka põhjuste kõrval tagajärgedega tegelemisega, ja kardetavasti veel üsna pikalt.

Mis siis on meie jaoks oluline? Toon kujundina nelinurga. Nelinurk tähistab nelja  voorust – mõistlikkust, mõõdukust, meelekindlust, õiglust. Aga tähistagu see lisaks ka kriminaalpoliitika nelja prioriteeti: alaealiste kuritegude, isikuvastaste kuritegude, korduvkuritegude ja organiseeritud kuritegude ära hoidmine.

Esiteks tegelemine alaealistega. Aidata neid, kelle kodudes – kui need kodud üldse olemas on – on nad samasuguse väärtusega nagu nurgas seisev tumba, millele mööda minnes mõni tou jalaga antakse. Seesama tou on reeglina põhjuseks, miks laps seda võtet koolis kordab. Alaealiste komisjonid, erikool, vangla. Kõik need institutsioonid on alaealise õigusrikkuja teel vältimatud, aga praegu nad erilisi muutusi tema elus esile ei kutsu. Aga peaks, nii et vältimatust saaks välditav ning sellele oleme arengusuundades olulist tähelepanu pööranud.

Uuringud on veenvalt tõestanud, et vanemate joomise ning teineteise vastu rusika tõstmise kombeid kannavad järjekindlalt edasi lapsed – ma väga loodan, et 2018. aastaks oleme vägivalla mõttes paariariigi staatusest üle saamas ning Eesti kodude õhkkond on rahulikum ning turvalisem kui täna. Just isikuvastaste kuritegude vähendamine, mille hulgas on ka perevägivald, on lähiaastate prioriteet. Sealhulgas on rõhk ohvrite abistamisel ning tähelepanu pööramisel sellele, et riik ise omakorda kannatanutest ohvreid ei tekitaks. Kuigi meie õiguskaitse suhtlusoskused on kindlasti võrreldes varasemaga paranenud, ei saa sugugi olla kindel, et riik ise alati parimal viisil käitub.

Kolmas oluline teema on korduvkuritegevus. Korduvkuritegevuse vähendamise osas tuleb meeles pidada, et üldiselt on kuritegevusele viivad tegurid sarnased nii esma- kui korduvrikkujate puhul.

On öeldud, et suur osa Tallinna varavastastest kuritegudest tuleks kirjutada narkomaanide arvele.  Täna on meil nendele kuritegudele reageerimisel kaks põhilist valikut: kas saata tea toimepannu vangi või määrata talle rahaline karistus. Kumbki ilmselt ei aita lahendada seda probleemi, mis sunnib üht narkomaani teise inimese vara kallale minema. Narkoravi võimaldamine on meie oluline prioriteet järgnevatel aastatel. Arengukavaga püüame jõuda ka sinna, et töö vangist vabanenuga ei lõppeks hetkel, mil ta astub välja vanglauksest, nagu praegu. Tahame ellu viia tugiisikute süsteemi ning luua juurde ja kasutada paremini rehabilitatsiooniprogramme.

Liigume nüüd igapäevaste tavakuritegude juurest struktuuridesse, kus tekitatav kahju pole enam ehk otseselt kogetav üksikisiku tasemel, vaid annab endast märku riigikassas ning murendab usalduslikke suhteid ühiskonna tasemel. Sellega jõuamegi neljandasse nurka, neljanda prioriteedini. Arengukavas oleme selle jaoks pühendanud punktid, mis räägivad organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamisest. Eesmärgid puudutavad esiteks kriminaaltulu tõhusamat konfiskeerimist, mis sisuliselt tähendab, et kurjategija ei saa loota, et tema kurja tööga saadud raha tema või ta lähedaste käsutusse jääb. Teiseks peame oluliseks menetlusasutuste koostöö tõhustamist – ametkondlikud piirid ei tohiks takistada ühegi kuriteo avastamist. Kolmandaks soovime, et paraneks uurimisasutuste ja prokuratuuri võimekus avastada raskeid ning suure kahjuga majandus- ja korruptsioonikuritegusid. Seda ka küberruumis. Küberkuritegevusest rääkisin põhjalikult oma veebruari ettekandes ja ei hakka ennast kordama.

Riigikohtu esimees Märt Rask juhtis siitsamast kõnetoolist austatud Riigikogu tähelepanu asjaolule, et Eesti karistuspoliitika nõuab põhjalikku analüüsi. Ma nõustun Riigikohtu esimehega. Justiitsministeeriumil on kavas selle analüüsiga alustada veel sel aastal ja kaasata selle läbiviimisse nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelise taustaga eksperte ja teadlasi. Kuid ma julgen väita, et paljuski ka tänu kriminaalpoliitika raamdokumendi olemasolule ei pea me häbenema oma karistuspoliitikat kriminaalkuritegudele reageerimisel. Hoopis teine on aga olukord väärteokoosseisude konstrueerimisega ja sanktsioonidega väärtegude toimepanijate suhtes. Korrakaitset riigis ei pea tagama ainult riikliku menetlusega. Saab ka teisiti. Ja ma lõpetaksingi omapoolse tõdemusega, et eesti vajab hädast korrakaitseseadust ja kutsun üles Riigikogu seda kindlasti veel sel aastal vastu võtma.

Nüüd sai tiir täis ning loodetavasti andis see teile veel suurema veendumuse selle olulise dokumendi poolt hääletada ning heaks kiita. Tänan teid tähelepanu eest ja soovin turvalist tulevikku.

 Poliitiline avaldus on Riigikogus ette kantud 09. juunil 2010.

Parajalt paks ja parimais aastais minister. Armastab head veini, kodumaist teatrit ja muusikat, eriti 70ndate poppi. Aga meediaga suheldud ei saa.

Ajalehed näitavad temasse suhtumist kriitvalgete esikülgedega. Minister lajatab oma blogis vastutasuks: kõik ajakirjanikud on arengupeetusega kirjatsurad!

Me kohtume Radissoni hotelli 24. korrusel asuvas lounge’is. Rein Lang (52) on sekundipealt täpne mees, ent tema käepigistus on harjumatult peenetundeline: ainult mu näpuotstel õnnestub jääda ministri sõrmede vahele (hiljem mõistan, et selline kätlemine ei olegi juhuslik, sest ka lahkudes kordub omapärane näpuotsa-pigistus).

Ajakirjanduses on ta vihatuim minister – kui meenutame kevade hakul ilmunud suurte päevalehtede valgeid esikülgi ja vihast võitlust allikakaitse seaduse eelnõu ajakirjanikke diskrimineerivate punktide vastu.

Rein Lang on mu vastas heatujuline ja sõbralik, piieldes üle ninaotsal olevate prillide (huvitav, kas ta nendest klaasidest kunagi ka läbi vaatab?) nagu Kass Basilio, mu küsimuste peale aeg-ajalt vuntsi muheledes. Ta ei ründa, ei sõima ega kõrgenda häält, nagu olen kolleegide käest kuulnud teda meediaga suheldes korduvalt tegevat.

Ta kasutab oma väljaütlemistes tähelepanuväärselt palju väljendeid «proletariaat» ja «lumpen» ning nagu kogenud poliitik muiste, oskab ta rääkida musta valgeks, alustades oma tiraadi lausega «See ei ole kaugeltki nii!».

Kui intervjuud kokku leppisime, viibisite Saksamaal, siis sõitsite USAsse. Pärast Arteri intervjuud põrutate Hiina.  

Olete kirglik reisihuviline?
Sõidan ma ringi tõesti hea meelega. Saksamaal ja USAs käisin tööasjus. Enne seda olin aga nädala Poolas puhkusel.

Poolas puhkusel? Pole just kõige tavapärasem puhkuse sihtkoht.

Põhja-Poola ehk ajalooline Preisimaa on väga huvitav – kogu Preisi arhitektuur, Teutooni ordu linnused, mille poolakad on ilusti üles ehitanud. Eks ma ole muidugi üks väheseid, kes nädalase autoreisi Poolas ette võttis. Poola on erakordselt huvitav ja tsiviliseeritud koht ning eestlasele ka taskukohane. Jaksab bensiini ja öömaja osta ning restoranis korralikult süüa.

Poola puhkusele põgenesite meediapeksu eest (juhtivate ajalehtede valged esiküljed!), et närve puhata ja südant kosutada?

Oh ei, ma olen juba nii külma närviga, et mind selline peks ei kõiguta. Mind tegi see lihtsalt kurvaks. Ausalt öeldes: ümberringi seda lapsikust, kurjust, lollust ja asjatundmatust vaadates tekitab see pigem küsimuse – miks nii läks?

Miks siis nii läks?

Olen selle üle juurelnud. Väga paljud asjalikud inimesed on meediast ära läinud – kes poliitikasse, mõnele muule alale, kõrgesse riigiteenistusse. Asemele tulnud seltskond ei ole meedias piisavalt ette valmistatud, ainuüksi ülikoolist ei piisa. Kui vaatame, kes praegu n-ö sisenevad ajakirjaniku elukutsesse, siis palju on seal neid, kes on Tartu Ülikooli haridusega?

Tahate öelda, et ajakirjanik ei ole ajakirjanik, kui ta ei ole lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda ja pole Marju Lauristini õpilane?

Absoluutselt mitte. Ajakirjanik võib tulla ükskõik kust – ta võib olla ka keemiat õppinud –, aga ta peab teadma ajakirjanduse toimimise põhitõdesid ja neid austama. Iseenesest on need põhimõtted ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksis kirjas.

Täpselt samad sõnad, mida teie ajakirjanike ja meedia kohta ütlete, ütlevad ajakirjanikud teie kohta: paranoiline, kuri, kättemaksuhimuline, valetab.

Faktid, faktid, palun. Kui ajakirjanik midagi väidab, peab ta seda tõestama. Riigikantselei tegi mõni aeg tagasi uuringu ministrite kuvandi kohta meedias ja mind nimetatakse seal negatiivseks sellepärast, et ma ei lase ennast meedial ära kasutada.

Aga ka minister peab oma sõnade eest vastutama. Kes siis on teie meelest need lapsikud, lollid ja kurjad ajakirjanikud, kellest räägite? Nimed?

Siis peate andma mulle ettevalmistusaega. Ega selleks suuremat vaeva ei pea nägema, võtad nädala kaks suuremat päevalehte ette ja loed ajakirjanike kirjutisi, mis on asjatundmatud, kus ei viitsita süveneda ning kus serveeritakse oma tõekspidamisi ja uskumusi ajakirjandusliku tõe pähe.

Euroopa Liidus on veel üks riik, kus ajakirjandus käitub skandaalihimuliselt ja asjatundmatult. See on Suurbritannia. Siinjuures on aga üks oluline asi – Inglismaa on nii suur, et sinna mahub ka kuhjaga kvaliteetajakirjandust – The Times, The Economist. Seda loeb ühiskonna eliit, kellele lõpuks antakse võimalus otsustada.

Meil tahetakse otsustamine anda nende kätte, kes asjast midagi ei tea. Viimaseid esindavad ka parteid. Meil on siin erakond, kes reisisaatjaid bussidesse paneb ja suurte plakatitega linna ehib.

Kes elabki proletaarse lumpeni sõiduvees. Oletame, et populistlike teesidega saavutataksegi võim ja hakatakse oma loosungeid ellu viima. Siis on kiire lõppmäng. Nagu Kreekas saabus kahe-kolme aastaga. Seda nagu ei tahaks.

Ühes vabas riigis võiks siiski viljeleda uurivat ajakirjandust hirmuta, et ajakirjanik peaks oma allikad välja andma või asjakohaste paljastuste eest karistatud saama.

Absoluutselt! Aga jutt ei olegi ju selles, et uuriv ajakirjandus ei peaks oma allikaid kaitsma. Ta mitte ainult ei või, vaid ta peabki neid kaitsma. Mis juhtub aga siis, kui keegi müüb meediale riigisaladuse? Riigisaladuse alla kuulub ka jälitustegevuse info.

Oletame, et kohus annab loa minu kõnesid pealt kuulata. Aga meie oleme telefonis teiega omavahel lobisenud. Ja pealtkuulamislintidel on ka teie laused ja teie hääl. See kõik kirjutatakse maha ja tehakse pealtkuulamise stenogramm.

Ning mingil hetkel jõuab see kõik näiteks Eesti Ekspressi veergudele. Milline on siis teie õigus sellele vastu seista? Seadus ütleb, et teil on täielik privaatsus, teie kõnesid ei tohi pealt kuulata, teid ei kahtlustata üheski kuriteos, probleemi nagu pole, aga ometi seisab meie vestlus lehes ja teie õigusi on räigelt rikutud.

Sel juhul ma tahaksingi küsida ajakirjaniku käest: vabandust, kust see riigisaladus lekkis? Mis on siin pistmist uuriva ajakirjandusega? Keegi on lekitanud väljaandele riigisaladuse all oleva teabe, mille leht on avaldanud raha teenimise eesmärgil.

Uuriv ajakirjandus on see, kui kogutakse andmeid avalikest allikatest, vesteldakse inimestega, tehakse analüüsi. Ja ega siin ei ole ka riigisaladustesse puutuvates materjalides nii, nagu ajakirjandus valesti mõistis, et uurija läheb ja paneb ajakirjanikul näpud sahtli vahele ning nõuab allika väljaandmist.

See oleks puhtalt kohtu hinnata, kumb väärtus on konkreetsel juhul olulisem: kas ajakirjaniku õigus oma allikaid kaitsta või siis teada saada, kes on pätt ja müüb neid andmeid. Seda saab kaaluda ainult kohus.

Iga poliitik unistab, et ajakirjandus tema tegusid positiivselt kajastaks. Samas on ajakirjanduse roll asjadesse kriitiliselt suhtuda, mitte valitsuse otsustele nõrkemiseni takka kiita.

Keegi pole seda tahtnudki. Küll võiks aga teha nii: kui mõni eelnõu nii kaugele saab, et see parlamendi menetlusse läheb, saaksid inimesed adekvaatset infot, mis selles kirjas on. Meedia ei tohiks tekitada müüti, et kui seadus vastu võetakse, siis juhtub katastroof.

Tüüpiline müüdilooja on Tarmo Vahter (Eesti Ekspressi ajakirjanik – I. V.), kes ütles, et kui allikakaitseseaduse eelnõu jõustub, pannakse ajakirjanikud vangi. No ei ole ju nii! Kui keegi tahab tingimata vangi sattuda, võib ta ju kaubamajja vargile minna.

Usk, et Eesti Vabariigis õiglus võidab, lööb otsuseid lugedes pahatihti kõikuma. Kas Villu Reiljani kohtuotsus näitas, et tippadvokaatide ja suure rahaga ei saa Eestis õiglust osta?

Justiitsminister ei saa paraku kohtuotsuseid kommenteerida, aga ei õigus ega õiglus saa olla ostetavad või müüdavad.

Eestis saab kohtus õigust küll, kui sul on meeletul hulgal kannatust. Kas teie meelest on normaalne, et nii tsiviil- kui ka kriminaalasjad jõuavad Eestis lahendini alles minimaalselt kahe aasta pärast?

Mis kohtupidamist puudutab, siis see on küsimus riigikohtu esimehele.

Justiitsministril pole õigust kohtupidamisse sekkuda. Mina väidan, et ressurssi on meil juba nii palju, et ükski kohtuaste ei peaks võtma rohkem aega kui sada päeva. See on puhtalt tahtes ja organisatsioonis kinni. Aga kui ei ole tahet? Kui organisatsioon töötab põhimõttel «las lohiseb», siis peab seadusandja ütlema, kas ta aktsepteerib seda või ei.

Seadus ütleb, et kohtunikud ise vastutavad. Kohtunikkond ütleb: meil on vähe raha, arvutid ei tööta, palka on vähe, justiitsministeerium on süüdi. Kui mina küsin, miks sinul, kallis kohtunik, vedeleb toimik sahtlis juba 200 päeva, siis on see sekkumine kohtumõistmisesse.

See on meie praegune õigusruum ja seda saab muuta ainult riigikogu. Võiksime jõuda tulemuseni, et keegi peab lõpuks ka vastutama, ka tegevusetuse eest. Mina arvan, et praegune riigikogu koosseis seda probleemi ei lahenda.

Absurdini viidud populismi ja manipulatsiooni kogesime kuu alguses NO-teatri Ühtse Eesti suurkogul. Kuidas poliitikas vohava populismi vastu võidelda?

Kui kommunikatsiooni tase on Eestis selline, nagu ta on – pean silmas siin kogu meediat, ka blogosfääri –, et sa saad osta oma konkurendi kohta halvustavat materjali, siis väga suur osa nutikaid inimesi lülitub ühiskonnast välja.

Kes tahab tulla välja oma ideega, olgu see kui hullumeelne tahes, kui sellele järgneb lumpenlik sõim? Inimesed ei osale enam ühiskondlikus debatis, ei ole enam infovahetust idee idee vastu. Me jääme kibestumuse ja sõimu keskele katlasse keema.

Algab stagnatsioon, enesesse tõmbumine. Need, kes oleksid suutelised, enam ei osale. Pinna haaravad pseudotegijad, mingid hullud. Ja ärge öelge, et ei ole võimalust, et nad valituks ei osutu! Mida labasemaks infoväli muutub, mida rohkem seal saasta ringleb, seda irratsionaalsemaks muutuvad otsused, mis infoväljast sõltuvad.

Kuidas teil süda ministritöö stressile ja pingele vastu peab?

Eks seda näitab tulevik. Esialgu väga ei kurda. Justiitsministri amet on nii mitmekihiline, hõlmab kogu õigusruumi. Kõik vaatavad sulle otsa, kui miski asi on korrast ära. Ja ega edukust ju Eestis sallita, ei meedias ega ühiskonnas. Kui oled midagi hästi teinud, siis leidub küllalt neid, kes vaatavad, et äkki läheb sul seetõttu valimistel hästi.

Mul on mitmeid sõpru Soome ettevõtjate seas ja nad räägivad fundamentaal­sest erinevusest eestlaste ja soomlaste vahel. Kui Soomes ostab ettevõtja endale uue auto, siis töötaja mõtleb, et meil võib varsti ka paremini minna, saame tema käest palka juurde küsida.

Aga kui Eesti ettevõtja ostab uue auto, siis mõtleb tema kadedusest pime töötaja – annaks jumal, et tal nii halvasti läheks, et ta pankrotti läheks. Mõtlemata sellele, et ta kaotab ise ka töö. Kadeduse ja kurjuse õhkkond on puhtalt inforuumis kinni. Kui seda suudaks muuta, oleks minu töö mäekõrguselt tehtud.

Olete kirglik teatri- ja muusikahuviline — millist kontserti viimati külastasite?

See oli Bremeni linnaorkestri kontsert Estonias, mis oli väga hea. Muusika on mu huvi juba keskkoolist. Eesti teatrite etendused olen enamasti kõik ära näinud. Vaid Estonias on mõned tükid vaatamata. Pean väga lugu Rakvere teatrist, Üllar Saaremäe toimetamisi jälgin suure huviga.

Eesti teatrikunst on ikka ülikõrgel tasemel. See on väärtus, mis on aastatega loodud, seda ei tohi kitsenduste ega kokkuhoiupoliitikaga lõhkuda. Võrreldes poliitika ja meediaga, on teatris palagani ikka väga vähe.

Tihe päevakava võimaldab teil ministriametis täpsel ajal etendusele jõuda ja nii kolm-neli korda nädalas?

Kui seda aega ei võtaks, võib hulluks minna. Eriti justiitsministri ametis. Siis on tulemas hästi kiire lõppmäng. Kõige rohkem tunnen puudust sellest, et ma ei jõua enam kinomaailmas järge pidada. Ükspäev vestlesin Peeter Simmiga (tuntud filmirežissöör – I. V.), kes ütles, et tal on kodus palju vene kino. Küsis, kas ma ei taha. Muidugi tahan, aga millal ma need läbi vaatan?

Elate Tallinna lähedal maal, kas kasutate võimalust ka maatöid tehes närvi puhata ja lõõgastuda?

Elan Laulasmaa ja Lohusalu küla piiri peal. Meil on männid ja liivaluited. Aeda pidada ei õnnestu, sest porgand ei kasva. Mu vanemad elavad meiega sama krundi peal – ema on 82 ja isa 80, mõlemad täies elujõus.

Nii et vanemad on teile elavaks eeskujuks, kuidas vanas põlves omadega hästi hakkama saada?

Seda küll. Ise tahaksin 80-aastasena proovida kusagil Šveitsi mägikülas Šveitsi veine. Tahan elada Eestis, aga palju ringi reisida. Eks pead ikka ise enda elu eest hoolitsema. Olen ühinenud pensioni kolmanda sambaga ja panen iga kuu palgast teatud summa kõrvale. Ma ei ole professionaalne investor, kes ajab taga 15-protsendilist tootlust, olen pigem sellest huvitatud, et kui kusagile mahutan, siis see säiliks.

Olete oma kunstnikust elukaaslase Ulvi Kuusega abielus?

Me ei ole ametlikult abielus. Aga pean ütlema, et mul on naisega vedanud. Tema sõnul on tal üks koduloom ja ta hoolitseb selle eest. (Muheleb.) Ma olen muide väga keeruline natuur ja mind on vahest väga raske taluda.

Olen ellusuhtumiselt väga liberaalne tüüp. Mulle on isikuvabadused tähtsamad kui kristlik traditsioon. Kurb on vaadata, kui kellegi abielu pooleks läheb. Võib-olla on see üks põhjusi, miks ma ei ole kristlikku abiellu astunud, see on meil mõlemapoolne otsus. Olen üks kord abielus olnud ja väga ebaõnnestunult.

Teid ei näe meelelahutussaadetes ega kohta isegi enne valimisi oma eraelust rääkimas. Miks kardate avalikkusele näidata oma inimlikku külge?

Tundeid ei ole vaja eksponeerida. Ma ei saa aru poliitikutest, kes tõmbavad tähelepanu teisejärguliste asjadega – tal ei ole ühiskonnale midagi öelda, aga siis ta laulab. See on lihtsalt jabur. Enne peab olema ikka aegrida ette näidata, nagu näiteks Hansoni Margusel («Laulud tähtedega» üks finalistidest, Tartu abilinnapea Margus Hanson – I. V.), tunnen teda ülikoolist saadik.

Ta on olnud Eesti üks paremaid kaitseministreid, äärmiselt töökas inimene. Või Valdo Randpere – võimas ettevõtja, hea laulumees. Sellised võivad endale meelelahutussaates esinemist lubada. Aga kui mõni teine poliitik – ja ma ei pea silmas Sven Sesterit – sellisesse saatesse läheb, siis on see mõjumine ühiskonna kõige madalamale kihile, et püüda nende inimeste hääli, kes mitte millestki midagi ei tea.

Ma keeldun minemast televisiooni stepptantsu tegema selleks, et näidata: ma kandideerin. Samuti ei ole ma õnnelik, kui pean suurtel plakatitel näitama, et olen olemas. Tahaksin pigem veeta reklaamplakati pildistamiseks kuluva aja televisioonis selleks, et kellegagi vaielda. Igasugune palagan on mulle koomiline ja vastuvõetamatu. Kui mäng läheb selle peale, et need, kes tiritamme kasvatavad, saavad valimistel paremaid tulemusi, siis tuld! Jätkusuutlikkuse seisukohalt ei ole see Eestile hea.

Mina ei taha olla kuulus. Neid nägusid, kes räägivad mingeid lollusi, et pääseda meediasse, on kuhjaga. Mina tahan rääkida asjadest objektiivselt ja ilma mürata. Kui sa oled riigiametis ja valijatest sõltuv ning hakkad klouni mängima, on see lihtsalt lapsik.

Kuidas läheb teie tütrel? Kui tihti omavahel suhtlete?

Kätlin on 18 ja lõpetab järgmisel aastal keskkooli. Suhtlemine jääb praeguses ametis pinnapealseks, aga eks me ikka üritame.

Rein Lang, mis edasi? Kõrgendatud kultuurihuvi tõttu võiksite vabalt olla ka kultuuriminister. Unistate peaministri ametist?

Minul ei ole mingisuguseid ambitsioone haarata esimese mehe positsiooni.
Ma leiaksin hoopis tasuvamat tööd suvalises Euroopa Liidu liikmesriigis või mõnes Euroopa institutsioonis või kas või Ameerika Ühendriikides. Mul on lihtsalt selline elukutse.

Kõige hinnatumad juristid on need, kes riigiõigust valdavad ja seda valdan ma väga hästi. Ma ei pea minema kompromissidele ükskõik kellega, et ministriametit või riigikogu kohta säilitada. Kui mul seda ei ole, ei juhtu minuga materiaalses plaanis mitte midagi. Mina nälga ei jää. Ei ole ma endale koju mingit luksust soetanud ega pea sellest midagi.

Mis on teie jaoks luksus?
Luksus on mugavus, kasutajasõbralikkus. Hinna ja kvaliteedi hea suhe. Hea ilm on luksus. Kindlasti hea seltskond. Heade sõpradega veini libistada ja maailma asjade üle arutleda on elus üks parematest asjadest.

Mul on palju sõpru Eesti diplomaatide hulgas, suvel puhkuse ajal saame minu juures kokku. Arutamegi näiteks seda, miks väga targad inimesed ei osale ühiskonnaelus. Miks nad heidavad valitsusele ette, et oleme loonud mittetolerantse keskkonna.

Nad lähevad ära välismaale, kus õhustik on vastuvõetavam. Praegu kujundab infovälja kildkond, kes ei tea maailmast mitte midagi. Aga mis saab siis, kui ta võimule tuleb?

CV  Rein Lang

Sündinud 4. juulil 1957 Tartus.
Lõpetanud Tallinna 7. keskkooli ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna
Töö
1980–1986 advokaatide kolleegiumi Injurkollegija (Moskva advokatuur) Eesti esinduse konsultant
1986–1989 Tallinna linnahalli asedirektor
1989–1990 klubi Muusik asedirektor
1990–1991 ASi Laulusillad juhatuse esimees
1991–1997 ASi TRIO LSL juhatuse esimees, 1997–2001 nõukogu esimees
1998–2001 (eri aegadel) ASi Sampo Eesti Varakindlustus nõukogu liige; ASi Tallinna Prügila nõukogu liige; ASi Tallinna Jäätmekäitlus nõukogu liige, ASi Ekspress Grupp nõukogu liige; ASi Raadio Elmar nõukogu esimees; OY OIRT juhatuse liige
2001–2003 Tallinna abilinnapea
2003 – riigikogu X koosseisu liige, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, 2004–2005 riigikogu I aseesimees
2005 veebruar –… valitsuse liige – välisminister, justiitsminister
Ettevõtlus
AS TRIO LSL – ringhääling, reklaam (1991–2003)
OÜ Rein Langi Konsultatsioonibüroo – juriidilised ja majanduskonsultatsioonid (1993–2006)
OÜ Kaevu Juures – veemajandus (1998 – )
Isiklik elu
Vabaabielus, elukaaslane Ulvi Kuusk on kunstnik ja väikeettevõtja (OÜ Ulvi Postkaart ainuomanik).
Tütar Kätlin (18) lõpetab gümnaasiumis 11. klassi.
Huvialad: ajalugu, teater, film, muusika

Arvamus

Ulvi Kuusk
elukaaslane

Tunnen Reinu juba 32 aastat.
Rein on nagu kõige parema ja armsama iseloomuga koduloom (milline loom meie peres, jätan mõistatada) või tüüpiline Eesti mees – kõige parem, kõige targem, kõige ilusam ja alati on tal õigus. Vastavalt vajadusele vajab toitmist, sügamist, kasimist, hellitust ja vahel ka togimist. Mind hämmastab, kuidas Rein jõuab Eesti ja maailma filmi-, teatri- ja kultuurikulgemisega kursis olla ning kõikvõimalikes etendustes ise ehedalt vaatajana ja muul moel kohal viibida. Nädala jooksul 3-4 etendust-kontserti-filmi nautida pole talle mingi probleem.

Tihti on ta nagu ristsõna, et katsu näost aru saada, kas targem on vait olla või võib küsida, kuidas päev läks.
Tegelikult saab Rein kodustes majapidamistes kõigi töödega hakkama – kui vaja ja viitsib, võib olla torumees, elektrimees, saemees jne. Ideed, mõtted ja arvamused tulevad tal ettearvamatult – hommikul ei tea kunagi, kuidas päev lõpeb. Reisil olles on sellest tulnud huvitavaid lahendusi ja nähtud on kohti, mis muidu oleks jäänud nägemata.

Tarmo Vahter
Eesti Ekspressi ajakirjanik

Rein Lang on valitsuses kõige teravama taibu ja suurema töövõimega mees. Tal on oma nägemus ideaalsest ühiskonnast, kuhu ta kavatseb meid kõiki viia.
Selleks on vaja muuta seadusi, paragrahve ümber sõnastada, kaotada ja juurde luua. Lang valdab seda kunsti paremini kui keegi teine.

Avalikkus peab Langi tegemistel hoolega silma peal hoidma. Muidu ärkame kõik ühel päeval riigis, kus ajakirjaniku võib panna vangi – kui ta kaitseb võimumeeste pahategude kohta infot andvat allikat.

Tasapisi hakkavad maskid langema. Valgete lehtede aktsioon valitsuse seaduseelnõu vastu ei toonud ajaleheomanikele oodatud tulemust. Hoopis äratas ühiskonna aruka osa omamoodi tardumusest. Üle hulga aja püstitati küsimus, kas õigus sõnavabadusele on õigus vastutamatult valetada. Ja kuidas ikka läks nii, et meie inforuumis ei lenda enam ideed ja arvamused vaid turundusnippide sousti valatud pooltõed ja otsesed valed.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teatriaktsioon, mis kulmineerub Saku Suurhallis 7.mail tuleb väga õigel ajal. Sellel on võimalus kujuneda raputavaks kunstisündmuseks, mis kõnetab suurt hulka inimesi. See võib äratada ühiskonna tardumusest, aga võib ka põhjustada massikakluse. Kadunud Frank Zappa sai eelmise sajandi seitsmekümnedatel hakkama legendaarse teoga Münchenis. Ta tuli üksinda väljamüüdud olümpiastaadioni publiku ette ja hüüdis rahvale “Sieg Heil!”. Kui alguses ei võtnud publik vedu, siis natside sõjahüüet korduvalt korrates saavutas Zappa kümnete tuhandete kaasaröökimise. Täpselt nagu natsismi võidu ajal kolmekümnendate Saksamaal. Kui publik oli lihtsale manipulatsioonile allunud, teatas Zappa, et kuna sakslased Münchenis pole 50 aasta jooksul karvavõrdki targemaks saanud, jääb kontsert ära. Suur kunstnik oli samal ajal suur inimene ja kodanik. Eesti hangumise üheks põhjuseks on meie oma Frank Zappa’de puudumine. Aga kes tahakski olla liider ühiskonnas, kus sulle ilmse arengupeetusega kirjatsurad karistamatult solki krae vahele valavad.

Ühiskonna eliidi ja haritud osa omavaheline suhtlus ei toimu enam pikemat aega traditsioonilise meedia vahendusel vaid küberruumi suhtlusvõrgustikes. Ajalehed, raadiojaamad ja nendega seotud e-väljaanded peldikuseinastuvad suurel kiirusel ja hulgakaupa. Omal ajal reklaamitud kollektiivsest ajust on saanud kollektiivne mudavann, kus ühiskonna imeväike osa oma kibestumisi ja komplekse teiste arvel välja elab. Ärapanemine kui elustiil ruulib! Omanikud palkavad peatoimetajaid, kelle ülesandeks on maksku, mis maksab, tõmmata endale tarbijate tähelepanu ja ned omakorda palkavad selleks töötajaid, kelle eetiline tase ja oskused võimaldaksid neil paremal juhul töötada reisisaatjana, mitte ajakirjandusliku informatsiooni töötlejana ja avalikustajana.

Kõik see toimub paraku suveräänse riigi õiguskeskkonnas. Kui 2002.a. otsustati karistusseadustikust kõrvaldada solvamise ja laimu paragrahvid, lootsid rahvaesindajad ühelt poolt nende, kelle käes on mikrofon või trükimasin, inimlikkusele ja eetilisusele ja teiselt poolt meie kohtusüsteemi võimele inimeste au, väärikust ja privaatautonoomiat kaitsta tsiviilõiguslike vahenditega. Eksiti mõlema lootuse puhul. Kriminaalkaristuse ees tuntava hirmu kadumine vallandas just eesti meedia tumedama poole. Kümned ja kümned kohtuasjad, kus kannatanud on hagenud õigluse jaluleseadmist nende mõnitamise puhul, on aga tõestanud veenvalt, et saksa täpsusega seadusi järgivad kohtunikud on õigust tõlgendanud mitte üksikisiku vaid meediaorganisatsioonide kasuks. Advokaat Paul Varuli poolt Tartus 2009.a. korraldatud konverentsil ütles Mart Kadastik, et Eestis on üksikisik meedia eest kaitsetu, ja tal on õigus. Kurb on vaid see, et ta ise võitleb, nui neljaks, oma ettevõtte majanduslikes huvides selle olukorra jätkumise eest.

Kui riigis oleks justiitsminister ja valitsus, kes jätaks tähelepanuta üksikisikute õigused ja tegutseks meediaettevõtete huvides, oleks tegu korporatiivse ühiskonnaga, kus poliitiline võim on korporatsioonide ripats. Nii nagu koolisüsteem ei saa juhinduda õpetaja vaid eelkõige õpilase huvidest ja tervishoiusüsteem mitte arsti vaid patsiendi huvidest, peab ka meedia tegevust reguleriv õigusraamistik juhinduma eelkõige üksikisiku õigustest ja vabadustest, mitte mõne ajalehe või internetiportaali majanduslikest huvidest. Sõnavabadusega pole siin midagi pistmist. Sõnavabadust ei saa kasutada õiguserikkumiste toimepanemiseks. Õiguserikkumisele peab aga järgnema vastutus, mis heastaks sellega kannatanule tekitatud kahju ja hoiaks ära edasised õiguserikkumised. Nii lihtne see ongi!

Rein Lang

Need kõik vägagi elulised näited illustreerivad kannatusi, mille arvelt meedia teenib korralikku tulu. Jah, teil on võimalus pöörduda kohtusse kahju hüvitamiseks. Kuid need mõned tuhanded hüvitist on kordades väiksem, kui see kasu, mille ajaleht oma väljamõeldud looga teenis.  Ja kuna lugu müüs hästi, avaldatakse teie kohta uus sulaselge valelugu – maksta ohvrile jälle väike summa kahjuhüvitist teenitava kasumi kõrval ei ole ajalehe jaoks probleem. Aga teie elu on rikutud.

See on palju kõneainet tekitanud allikakaitse seaduse eelnõu üks pool, mille vastu osa meediast sõdib, kuid mis oma olemuses üritab eelnevalt kirjeldatud olukordade tekkimist vältida. Eelnõu üheks oluliseks eesmärgiks on kaitsta indiviide, sundides meediat inimeste elu ja nende perekondi kahjustavat informatsiooni enam mitte nii kergekäeliselt avaldama. 

Alates 2004. aasta 1. jaanuarist jõustus Riigikogu otsus, et solvamine ja laim ei ole enam kuriteod. Sellest hetkest on meie kõigi põhiseaduslik õigus aule ja väärikusele kaitstav üksnes õigusega nõuda vale ümberlükkamist ja moraalse kahju hüvitamist. Probleem on selles, et see ei võimalda moraalse kahju tekitamise eest õiglast kahjutasu välja mõista. See lünk tuleb täita.

Kohtunikel ei ole täna piisavat iseseisvat õigust määrata kahjutasu määrasid, vaid kannatanu peab ise oma kannatused põhjalikult tõendama, st neile hinna kehtestama. Võime väita, et seetõttu oleme kaitsetud ja meie põhiseaduslik õigus kahju hüvitamisele ei ole tagatud.

Justiitsministeerium soovib tugevdada vastutust õigusvastase teo toimepanemise eest. Just nimelt toimepandud õigusvastase teo eest. Ja et seda vastutust saaks sõltumatu kohtunik oma siseveendumuse kohaselt kohaldada. Ei enamat. Lärm selle asja ümber on kahetsusväärne ja näitab, et need, kes on harjunud tegema ebaseaduslikke tegusid, kardavad, et nende eest tuleb hakata reaalselt vastutama.

Eelnõu teise poole eesmärgiks on ammendavalt ja selgelt kindlaks määrata, milline on Eestis ajakirjaniku õigus ja kohustus oma allikat kaitsta. Just nimelt õigus ja kohustus. Nii nagu ajakirjanikul peab olema õigus keelduda tunnistusi andmast oma allikate kohta, peab ka allikal olema õigus olla kindel, et ajakirjanik teda mingitel motiividel n.ö. maha ei müü.

Tänasel päeval on allikakaitse Eestis puudulikult reguleeritud. Nagu öeldud, seisneb allikakaitse õiguses keelduda tunnistusi andmast. Seda nii kohtus, kui ka politseile ja prokurörile. Nagu on märkinud Euroopa Inimõiguste Kohus, peab õigus keelduda tunnistusi andmast tulenema otsesõnu seadusest. Jutud sellest, et seda saab ka kehtestada mingi tavaga, on lihtsalt asjatundmatud. Igaüks peab täpselt seadust lugedes aru saama, milline on tema mänguruum. Kui vastavad normid on täna olemas proviisorite, advokaatide, vaimulike ja arstide kohta, siis ajakirjanike kohta pole seadused sugugi selged.

Tsiviilasjades ja haldusasjades peab ajakirjandusliku allika kaitse olema täielik, st keegi ei saa nendes menetlustes sundida ajakirjanikku tunnistama oma allikate kohta. Täna kehtiv ringhäälinguseadus, mis annab raadio- ja teleajakirjanikele abstraktse õiguse allikaid kaitsta, ütleb otsesõnu, et kohtule tuleb ajakirjanikul oma allikad avaldada. Seda siis ka tsiviilasjade menetlemises. Sellega ei saa nõustuda ja eelnõuga tahetaksegi allikakaitset tugevdada.

Samas, ei ole tsiviliseeritud riiki, kus kuritegude paljastamiseks ja kurjategijate vastutuselevõtmiseks ei oleks riigil teatud võimalusi allikakaitse murdmiseks ehk ajakirjaniku sundimiseks oma allikaid avaldama. Küsimus on ainult selles, kust läheb see piir ja kes seda tohib teha.

Allikakaitse piirangud on eelnõusse sisse kirjutatud mitte selleks, et karistada ajakirjanikke, vaid selleks, et oleks võimalik karistada neid kurjategijaid, keda ilma ajakirjaniku ütlusteta süüdi mõista ei oleks võimalik.

Nimelt peab ajakirjanik informaatori isiku uurijale ja kohtunikule avaldama, kui teatud kindlate kuritegude puhul ei ole võimalik muul viisil vajalikku teavet kätte saada. Selliste kuritegude nimekirja kuuluvad kõik kuriteod, mille eest saab mõista vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust ja ka mõningad muud kuriteod, mille toimepanemine ei ole nii rangelt karistatav, ent mille puhul on olemas selge vajadus tagada nende avastamine ja menetlemine, mis muul moel ei ole sageli võimalik. Nendeks on kuriteod, mis on seotud  riigisaladuste või isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega. 

Võib öelda, et selles vallas valitseb meil seadusetus. Me loeme jälitusinformatsiooni, mis on riigisaladusega kaitstud, pahatihti ajalehest enne, kui kriminaalasi on isegi kohtunikuni jõudnud. See aga rikub igaühe õigust õiglasele kohtupidamisele ja süütuse presumptsioonile. Rääkimata sellest, et avaldatakse andmeid isikute eraelu kohta, mis on ilma nende loata lubamatu.

Kas me tõesti tahame seda, et need, kes lekitavad ajakirjandusse meie terviseandmed, pereelu üksikasjad või meie privaatsed vestlused, jäävad karistamata vaid sel põhjusel, et neid kuritegusid ei ole võimalik uurida? Riigikogu peab otsustama antud juhul küsimuse, kas raha eest või muudel madalatel motiividel tegutsevate lekitajate karistamata jätmine kaalub üles vaba ajakirjanduse õiguse ja kohustuse oma allikaid kaitsta. Ja selle üle tuleb arutleda põhjalikult ja argumenteeritult.

Justiitsministeerium ja minister ei saa esindada oma tegevuses üht tööstusharu, vaid peab vaatama ja valvama, et igaühe põhiseaduslikud õigused oleksid kaitstud ja ka kõige nõrgemal oleks võimalused oma õigusi kaitsta. Kahjuks on täna tekkinud olukord, kus kohtus saab oma au ja väärikust kaitsta ainult rikas inimene. See kindlasti ei ole õiglane.

Rein Lang, justiitsminister

Artikkel on ilmunud Delfis 25.03.2010.

Samal teemal veel üks Rein Langi artikkel: http://www.postimees.ee/?id=194116

Allikakaitse kohta  põhjalikumalt: https://ajaveeb.just.ee/allikakaitse/

Ülikooli rektor teenetemärki üle andmas

Eile toimus Tallinna Ülikooli 5. aastapäeva pidulik aktus, kus justiitsminister Rein Langile anti üle teenetemärk oma panuse eest Tallinna Ülikooli tegevusse.

Lugupeetud advokaadid, kolleegid, daamid ja härrad!

Kuna 1. jaanuarist käivitus uus riigi õigusabi korralduse süsteem, mis sai justiitsministeeriumi ja advokatuuri vahel kokku lepitud, siis on tänavuse üldkogu õhkkond üsna ainulaadne – nimelt ei saada seda advokatuuri sõim ministeeriumi aadressil ebaõiglaste tasumäärade pärast. Ka võime tõdeda, et eesti vanasõna – ükski infosüsteem ei valmi kokkulepitud ajaks kokkulepitud tasu eest – alati ei kehti. Vähemalt ei kehti see riigi õigusabi infosüsteemi osas. Aga eks erand kinnitab reeglit.

Jah, me oleme kokku leppinud, et me rohkem ei vaidle tasumäärade üle vaid see, mille eest ja kui palju tuleb riigi õigusabi ostamisel advokaadi poolt talle maksta jääb advokatuuri enda otsustada.

Muidugi on seda raha, millest need kulud tuleb maksta, vähe. See ei ole kellelegi saladuseks. Positiivse poole pealt tuleks ehk vaid märkida, et üleüldise kärpimise juures ei osalenud see eelarverida plajude teistega kärpes solidaarselt. Riigi õigusabi kulutusi kärbiti proportsionaalselt vähem paljude teiste kuludega. Mis ei tähenda seda, et järgmisel aastal ei tuleks neid kulusid suurendada. Advokatuuri ettepanek valitsusele on tehtud, justiitsministeerium leiab, et see on valdavalt põhjendatud ja edastab selle rahandusministeeriumile koos omapoolse toetusavaldusega. Mis edasi saab  - elame näeme.

Huvitav, aga minister tahaks täna advokatuuri tunnustada. Nimelt selle eest, et advokatuur suutis luua mehhanismi, mis tagab õigusabi osutamise Hiiumaal. Kui aastajagu päevi oli hiidlaste aisaks võimaluseks kohtuda advokaadiga sõita Haapsallu, siis täna annab õigusabi Hiiumaal kokku 13 advokaati ja kaetud on kõik õigusvaldkonnad. Lubage selle eest edastada hiidlaste tänu.

Mina tahaks Teiega arutada aga Ida-Virumaa üle. Selles maakonnas elab täna kokku 160,000 elanikku. Narva on suuruselt kolmas Eesti linn – ca 60,000 elanikuga. Tartus, kus elanikke veidi üle 100,000 tegutseb ligi 60 advokaati. Narvas on see number 7, kusjuures meil on põhjendatud kahtlus, et ka neist suurem osa ei suuda lugeda Riigi Teatajat.  Narva elanikud ja ärid palkavad endale lepingulised esindajad reeglina Tallinnast. Miks see nii on? Kindlasti ei vasta tegelikkusele väited, et narvakad õigusabi ei vaja. Ka see ei vasta tõele, et õigusabi turul ei oleks Narvas raha. Miks see raha aga suures osas advokatuurist mööda läheb, ei ole mõistetav. Ma kutsun advokatuuri üles mõtlema tõsiselt Ida-Virumaa turu hõlvamisele. Seda nii advokaatide kui ka Eesti riigi huvides.

Minu teine tänane sõnum Teile on ehk intrigeerivam. Me oleme Eestis oma õigussüsteemi üles ehitades lähtunud Riigikogu 1992.a. otsusest, mille kohaselt Eesti õigussüsteem kuulub nn. Mandri-euroopa õigusperekonda. Ometigi oleme me üsna palju üle võtnud sellesse ka anglo-ameerika õigussüsteemi elemente. Võtame näiteks meie kriminaalmenetluse, milles on anglo-ameerika elemente päris palju. Kas poleks meil aeg mõelda ka sellise advokatuuri peale, mida USA-s tähistab sõna The Bar. Ühtne kutseühing on Ameerika Ühendriikides toiminud hästi ja seal ei mõisteta, mis Euroopas prokurörid ja advokaadid väljaspool kohtumenetlust üksteisele vastanduvad.

Teil seisavad täna ees uue juhatuse valimised. Tahaksin kasutada juhust ja tänada Aivar Pilve tema tegevuse eest juhatuse esimehena.  Meil on olnud selle 5 aasta jooksul, mil mina olen olnud justiitsminister palju kokkupuuteid. Oleme teineteise peale karjunud ja kõvasti vaielnud. Aga me pole kunagi jätnud jonni, et jõuda vastastikku aktsepteeritavate kokkulepeteni. See on võimaldanud meil vaatamata vastuoludele langetada otsuseid, mis on olnud elu edasiviivad. Ja tunnustuse märgiks tahaksingi anda Aivarile üle sümboolse kingituse.

Igal asjal on oma vaatenurk. Pärimisseadust ei tehtud ringi, see võeti vastu nii, nagu justiitsministeerium tahtis. Olid väga tõsised poliitilised vaidlused, kuid lõpuks jäid kõik justiitsministeeriumi argumendid peale. Perekonnaõiguses polnud samuti vaidlused justiitsministeeriumi teksti üle, vaid vaieldi eelkõige põhimõttelise varasuhte üle. Vaieldi poliitiliste valikute üle. Kas perekonnaseadus sai parem või halvem, seda näitab ajalugu.

•• Rosimannus kiirustas oma arvamusavaldusega?

Justiitsministeerium esitas nii-öelda vara juurdekasvu süsteemi, mis kehtib perfektselt Soome Vabariigis. See ei meeldinud paljudele riigikogu saadikutele ja loodi alternatiiv. Tulemuseks on see, et Eestis on perekonnas varasuhte valikul pooltel otsustada kolme variandi üle ja see on maailmas täiesti ainulaadne. Kas see tööle hakkab, seda ei oska mina täna öelda. Ja vaevalt oskavad needki, kes seda hirmsasti parlamendis lobeerisid.

•• Riigikogu menetluses olevad põhimõttelisi valdkondi puudutavaid eelnõusid on kõvasti kritiseeritud. Kas või avaliku teenistuse, erakonnaseaduse või meediaseaduse eelnõu.

Lähme siis seaduste kaupa. Avaliku teenistuse seadust on tehtud neli aastat kõige erinevamates töörühmades. See pole justiitsministeeriumi välja mõeldud, selle kallal on töötanud eri ametkondade spetsialistide grupp.

Valitsus pole mitte ühegi asja üle nii pikalt vaielnud kui avaliku teenistuse seaduse eelnõu üle. Kabinet arutas seda ühtekokku neli korda. Kirglikult ja väga argumenteeritult jõuti lõpptulemuseni. Selle tulemusel jõudsime moodsa ja ka OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon – toim) soovitustele vastava avaliku teenistuse mudelini.

•• Riigikogus on avaliku teenistuse seaduse eelnõule tellitud eksperdihinnang, kus väidetakse, et see tegeleb näilise ametnike arvu vähendamisega.

Ekspert esindab siin ka enda tõekspidamisi ja maailmavaadet. See maailmavaade ütleb, et riigid peavadki tagama avalikus teenistuses töötavatele inimestele motiveerimiseks teatud hüvesid ja soodustusi. On ka eksperte, kes arvavad vastupidist. Valitsuse kontseptsioon lähtub nendest soovitustest, mida näiteks annab meile ka OECD, kelle seisukohad ei ühti mitte grammi võrragi Eesti eksperdi Tiina Randma-Liivi arvamustega.

Julgen väita, et tänane süsteem on halb, ja loodan väga, et parlamendi enamus valib ikkagi valitsuse pakutud variandi. Mis on, jah möönan, radikaalne, aga samal ajal ka aus, sest ta suhtub nii riigi heaks kui ka eraettevõtetes töötavatesse inimestesse võrdselt.

•• Kirjeldasite seda ausa ja radikaalse lahendusena. Kas te olete kindel, et parlament sellist radikaalsust hindab?

No ma kindlasti loodan. Aga meil on selles küsimuses ka eriarvamused koalitsioonierakondade sees. Kas eriarvamused on head või halvad – demokraatias on nad paratamatud. See Eestis levitatav müüt, et siin on mingi partokraatlik kord, kus asjad otsustatakse mingites tagatubades, ei vasta tõele. Kui asjad otsustataks tagatoas, siis oleks parlament ju kummitempel. Vaidlused parlamendis põhimõttelistes küsimustes, nagu pärimisseaduse või perekonnaseaduse või töölepinguseaduse üle näitavadki seda, et mingit tagatubade süsteemi ei eksisteeri.

•• Lugedes paljusid justiitsministeeriumi eelnõusid ja nende seletuskirju, jääbki mulje, et on tehtud palju tagatoatööd, sest mitte kedagi teist peale ametnike pole eelnõu kirjutamise juurde kutsutud.

See on nüüd kummaline seisukoht. Ütlen veel kord, et seletuskiri ei hakka kunagi kajastama seda, et kutsuti kokku just selline töögrupp ja arutati neid ja neid arvamusi.

•• Mõnes seletuskirjas on aga väga põhjalikult seda kajastatud, teistes pole sõnagi.

Eelnõu seletuskiri pole selle seaduse sündimise protsessi üksikasjalik kirjeldus, vaid see on eelnõu regulatsioonide seletus. Kui me räägime avaliku teenistuse ja erakonnaseadusest, siis neid asju on avalikkuse ees arutatud aastaid.

•• Erakonnaseaduse eelnõu seletuskirjast ei tule küll välja, et oleks suheldud parteide või näiteks korruptsiooniküsimustega tegelevate mittetulundusühingutega.

Mis puudutab erakondade rahastamist, siis kõikide parlamendierakondade tasemel on sellest räägitud. Väidan, et eelnõu seletuskiri ei peaks kajastama kogu seda ühiskondlikku debatti.

Küll aga on justiitsministeeriumis valminud – muuseas ka teadlaste osavõtul – selline dokument nagu „Õiguspoliitika põhisuunad”. Valitsuskabinet on seda kolmel korral arutanud, kuid ei ole jõudnud üksmeelele. Justiitsministeerium sooviks näha Eestis sellist mehhanismi, et enne kui hakataks mingit seadust arutama, presenteeritaks valitsusele ka põhjendust, miks ühte või teist seadust on tarvis. Sellele eelneks mõjude analüüs ehk mida tahetakse saavutada ja kuidas see mõjutab ühiskondlikke protsesse.

Aga see tähendaks seda, et justiitsministeerium saaks seadusloomes praegusega võrreldes oluliselt rohkem sõnaõigust. Mis seal salata, paljudele ministritele see ei meeldi. Igaüks hoiab oma vürstiriigist ja vabadusest seadusloomes väga kinni. Mina ei pea seda mõistlikuks. Debatt selle üle, kas probleemi lahendamiseks on vaja ilmtingimata seadust teha või saab selle lahendada ka teistmoodi, kas siis teavitustööga või eelarves raha kirjutamisega õigele reale, tuleks enne seaduse tegemist maha pidada.

•• Võtame meediaseaduse: miks ja kas on seda seadust vaja? Hiljuti esines ajalehtede liidu seminaril Euroopa meediaõiguse professor, kes nimetas seda eelnõu Euroopa inimõiguste kohtu lahendite valguses otsesõnu pommiks ja dünamiidiks.

Selle hinnanguga mina jälle ei ühine.

•• Kus on analüüs? Miks on sellist seadust vaja?

Eestis ei ole praeguseni ei kriminaal-, tsiviil- ega ka halduskohtu menetluses mitte ühtegi viidet sellele, et ajakirjanikku ei võiks panna tunnistama. Teiste elukutsete puhul on erinormid ehk advokaatidele, proviisoritele ja vaimulikele. Ajakirjanike kohta ei ole mitte ühtegi sõna. Et see on seaduseauk, on kõik arvestatavad juristid aastaid möönnud. Et see auk tuleb ühel hetkel kinni panna, on ka olnud ammu teada. Tegelikult võib kohtunik täna tsiviilasjas ajakirjaniku panna tunnistajapinki ja nõuda talt välja andmed ajakirjandusliku allika kohta. Selline imeilus ütlus, et traditsioon ja väljakujunenud tava on töötanud ajakirjanike kasuks, on äärmiselt ilus, aga tavadega kriminaalmenetlust ei reguleerita. Mulle jääb arusaamatuks, miks ajakirjanikud sõdivad selle vastu, et nad saaksid seadusandlikult garantiid.

•• Keegi ei sõdi garantiide saamise vastu, vaid ikka selle vastu, et need tahetakse teha väga napiks.

See ei ole nii. Kui te analüüsite täpselt seda, mis eelnõusse on kirja pandud, siis allikakaitse on täiesti absoluutne nii tsiviil- kui ka haldusmenetluses. Kriminaalmenetluses ei tea mina ühtegi riiki, kus allikakaitse oleks absoluutne – sellist riiki ei eksisteeri.

•• Jah, ka Euroopa inimõiguste kohtu lahendites pole see absoluutne, kuid on väga piiritletud.

Nüüd te jälle eksite. Selles mõttes on valida kaks võimalust: kas me ütleme seaduse mõttes väga täpselt ära, millistel juhtudel see allikakaitse ei kehti, ehk siis loetleme need karistusseadustiku paragrahvid, millistes kuritegudes võib panna ajakirjaniku tunnistama, või jätame selle kohtunike otsustada. Valikuid rohkem ei ole. Ja Belgia professorgi ütles, et selle võib jätta kohtunike otsustada.

•• Ta soovitaski seda.

Jah, kui me parlamendis niimoodi kokku lepime, siis lepime. Aga minu hinnang, kes ma iga päev puutun kokku ka Eesti kohtute praktikaga, väidab seda, et teatud sensitiivsetel juhtudel jääksid Eesti ajakirjanikud tunduvalt kindlamini külma kätte, kui konkreetsete paragrahvide loetlemise korral võimalikus seaduses.

Kui ajakirjanikud ise ütlevad, et nad on nõus, et see jääb kohtunike suvaks, siis teeme niimoodi. Ma ei loe partneriks antud hetkel ajalehtede liitu, kuna ma olen väga selgelt aru saanud, et neid ei ajenda antud hetkel käituma mitte avalik huvi, vaid äriline huvi. Loodan, et me saame siin partneriks ajakirjanike liidu, sest see on ikkagi ajakirjanikke, mitte väljaandeid mõjutav seadus.

•• Avaliku teenistuse seaduse juures märkisite seda, et valitsuse lahendus põhineb suuresti OECD soovitustel. Meediaseaduse juures on võimalik küsida Euroopa Nõukogu arvamust.

Ma ei näe selleks absoluutselt mitte mingisugust vajadust, sest need otsuse kohad on siin niivõrd ahtakesed. Allikakaitse seadusest rääkides ei näe ma üldse debatikohta selles, kas allikakaitse peaks kehtima haldus- või tsiviilkohtu menetluses. Küsimus on ainult selles piiris, mis tõmmatakse kriminaalkohtu menetluses. Ja selleks ei ole meil vaja mitte mingeid ekspertiise. Justiitsministeeriumi ametnikud on piisavalt lugenud Euroopa inimõiguste kohtu lahendeid selles küsimuses ja me oleme valmis neid lahendusvariante parlamendi õiguskomisjonile presenteerima. Oleme tellinud küll ühelt Saksa õigusfondilt arvamuse, see peaks lähemal ajal kättesaadavaks muutuma ja õiguskomisjon saab selle kindlasti.

•• Kui valitsus kiitis suvel heaks avaliku teabe seaduse muutmise, siis oli see isegi tore. Kuid kui see läks riigikokku, olid sinna järsku tekkinud salastamise punktid – ametnike nimede kinnikatmine ja kaitsepoliitilise teabe täiendav peitmine. Kuidas see protsess niimoodi käib, et teie viite valitsusse ühe eelnõu, kuid järsku on seal hoopis mingid täiesti vastupidised punktid sees?

Miks valitsuse menetluse käigus tuli sinna kaitsepoliitilise informatsiooni juurdepääsupiirangute tekitamine? See on nüüd jah selline kummaline nähtus Eestis. Kuidas ma seda nüüd lihtsalt seletan? Avaliku teabe seadus, kui ta kunagi vastu võeti, oli ülimalt selge. Nüüd on erinevad ametkonnad selle rakendamisel sattunud raskustesse, on piiratud eelarved jne. Survet avaliku teabe seaduse muutmiseks tuleb justiitsministeeriumisse iga päev. Öeldakse, et meil on raske rakendamisest kinni pidada, äkki saaks teha mööndusi jne. Reeglina on justiitsministeerium olnud väga jäik ja öelnud, et nende printsiipide vesistamist ei kannatata mitte üks raas.

•• Mis siis seekord juhtus?

No ma arvan, et selle kaitseotstarbelise informatsiooni puhul on ka kaitseministeeriumi argumendid relevantsed.

•• Pole kuulnud ühtegi näidet ega tõestatavat argumenti, mis praeguse korra muutmist nõuaks.

Soovitan minna ja küsida kaitseministri käest.

•• Kaitseminister pole toonud ühtegi konkreetset näidet. Seda on küsitud.

Minge küsige veel, sest meile on ta need argumendid esitanud. Ja me oleme neid hinnanud piisavalt kaalukaks.

Mis puudutab välisministeeriumi pidevat juttu diplomaatilistest memodest, mille avalikuks tulek võiks kahjustada välissuhtlemist ning soovi neile kehtivat juurdepääsupiirangut kogu aeg viie aasta võrra edasi pikendada, siis see pole mulle küll veenev. Dokumendid tuleb üle vaadata. Osa võib kuulutada riigisaladuseks ja muud avalikustada, kui kehtiv kümneaastane periood saab läbi.

Siin ei saa inimeste ja vahendite nappusele viitavale ametkonna survele järele anda. Justiitsministeerium on jäänud siin väga kindlale seisukohale, välisministeerium peab selle töö lõpuks ära tegema.

•• Kohtute seaduse eelnõu. Kõrged kohtunikud on üsna valju häälega heitnud selle seaduse kokkupanemise protsessile ette kompromissitust ja järjekordselt huvitatud osapoolte arvamusega arvestamata jätmist.

See kriitika on täiesti põhjendamatu. Ühtegi seaduseelnõu ei ole võimalik kokku panna selliselt, et kõigi arvamusi arvestataks. Kohtunikkond ei ole Eestis homogeenne ega ühtne, nad ei mõtle kõik ühtemoodi. Mis on arusaamatu, on see, et need, kes jäid selles protsessis vähemusse, räägivad, et just nende arvamusi oleks pidanud igal juhul arvestama. Nii demokraatlikult, kui seda eelnõu tehti, pole seda tehtud kogu maailmas. Ilmub tekst, sellesse saavad kõik teha oma muudatusi, need vaadatakse läbi ja lõpuks tehakse muudatuste tabel ning terve kohtunikkond koguneb neid läbi hääletama.

Aga et nüüd kasutatakse selliseid argumente, et eelnõus pakutavad lahendused on välistatud – see pole demokraatia seisukohast küll mingi väide. Kohtute seadus on riigikogu liikmete kätes, riigikogu otsustab, mismoodi peab see võim käituma.

Ma ei ole tükk aega näinud nii kvaliteetset asja, kus kõik need valikud, mis on tehtud, on kõik ära seletatud. Sinna on ka lisatud juurde kõik arvamused, mis selle protsessi käigus on esitatud. Riigikogul on võimalik kõik see läbi lugeda.

•• Kas nii ei oleks parem, et iga eelnõu juures saaks lugeda, kes midagi on selle kohta arvanud selle kokkupanemise protsessis?

Kui kaugele me jõuame sellega? Olid ajad, kui seletuskirjad olid kaks lehekülge pikad. Praegu on justiitsministeeriumi seletuskirjad ikkagi väga mahukad. Loomulikult võime veel kaugemale minna, aga lõpuks on see ressursi küsimus. Ma põhimõtteliselt ju nõustun sellega, et seletuskirjad võiksid olla üksikasjalikumad ja paremad, kuid paljuski on see Eesti riigi võimaluste teema. Mina läheks täna ennekõike nende mõjude analüüsi juurde ja siis alles ajaloolise ekskursi juurde.

Intervjuu ilmus Eesti Päevalehes 05.03.10. Intervjueeris Raimo Poom.

Kui Riigikogu 4.detsembril 2008.a. saneerimisseaduse vastu võttis, loodeti, et see päästab paljud ettevõtted hävingust. Kohtutesse tulvas saneerimisavaldusi ka neilt, kelle maksejõuetus ei olnud ajutise iseloomuga ja tegelikku eeldust äri jätkamiseks polnud. Loodeti vaid võita aega. Paraku on sellised ajavõitmised sageli üsna kaheldavad ja tekitavad küsimuse, kas mitte ei üritata enne pankroti väljakuulutamist vara ja õigusi firmast välja kantida.

Juba saneerimisseaduse kirjutamise käigus käis justiitsministeeriumil vaidlus rahandusministeeriumiga selle üle, kas riigi maksunõudeid peaks saama saneerimise käigus vähendada analoogiliselt teiste nõuetega. Kuna rahandusministeerium jäi selles küsimuses jäigalt eitavale seisukohale, jäi lõpuks ka seadusandja selle juurde, et maksuamet ei saa saneerimise korral nõustuda oma nõuete vähendamisega. See jäikus on ilmselt saanud saatuslikuks mitmele firmale, kes seepärast on lõpetanud pankrotiga.

Riigikohus tegi selles olukorras seda, mida ta tegema pidi ja tunnistas sellise nõuete ebavõrdse kohtlemise põhjendamatuks. Ehkki kõrgema kohtu lahendit loevad mõned riigiametnikud jälle „loominguliselt“, tahab justiitsministeerium saneerimisseadust muuta nii, et riik ei saaks olla jäigalt takistuseks ettevõtte tervendamisele.

Saneerimises tuleks aga astuda ka järgmine samm ja võimaldada seda ka füüsilistele isikutele. Täna on üksikisikul ainsaks võimaluseks ülejõu käivate kohustuste ümberkujundamiseks kuulutada välja enda pankrot ja siis viie aasta pärast taotleda enda võlgadest vabastamist. Arvan, et me oleme täna valmis ka üksikisikute kohustuste saneerimiseks. Kohtutel on esialgne kogemus ettevõtete saneerimisega olemas ja turul on arvestatav hulk nõustajaid, kes võiksid raskustesse sattunud inimesi ka aidata.

Tuleks lähtuda loogikast, et loobudes mingist osast oma nõudest ja jättes võlgnikule „hingamisruumi“, on võlausaldajal võimalik saada tagasi rohkem kui pankroti puhul.  Isiku võlgu saaksid ikka korstnasse kirjutada võlausaldajad kokkuleppel ja seda sõltumatu kohtuniku poolt juhitud menetluses. Seadus peab kohtunikele andma ka võimaluse murda ilmselgelt pahatahtliku võlausaldaja poolt mõistliku lahenduse blokeerimise. See toimib täna nii ka ettevõtete saneerimise puhul.

Selline võlgade ümberkujundamine oleks päästerõngaks nendele isikutele ja nende peredele, kes on järsu majanduslanguse juures sattunud ajutistesse raskustesse ja kes soovivad oma kohustusi täita. Seadus ei tohi luua täiendavaid võimalusi neile, kes sooviksid majanduskriisi ettekäändel vabaneda teiste arvel oma kohustustest või veelgi hullem, petuskeemide kaudu rikastumiseks.

Ka eraisikute võlgade puhul tekib küsimus, kas on mingeid kohustusi, mida põhimõtteliselt vähendada ei saa. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et sellisteks kohutusteks on maksuvõlad ja kõikvõimalikud rahalised karistused. Trahvide ja rahaliste karistuste puhul tuleb arvestada, et need määratakse meil reeglina lähtudes konkreetsest isikust ja tema poolt toime pandud teost. Kui teo toimepanemise ajal oli inimese varaline seisund üks ja kahe aasta pärast hoopis teine, peaks riigil  olema ka voli oma nõuet vähendada. Kasvõi sellel eesmärgil, et vältida üksikisiku pankrotti, mille kaudu võib riigi lootus nõude rahuldamisele kahaneda oluliselt.

Mida ei tohiks aga muuta, on hüpoteegiga tagatud nõuded. Kui minna seda teed, et kinnisvarale (või ka muule kinnisomandile) seatud tagatised ei olegi enam kindlad ja lubame vähendada ka  panga ees kinnisomandiga tagatud laenukohustusi, peame olema valmis ka pangaarvete ja –deposiitide „saneerimiseks“. See aga lööks uppi kogu rahanduse usaldusväärsuse.

Üksikisikute võlgade ümberkujundamise võimaluse loomine on olnud Riigikogu õiguskomisjonis jutuks juba tükk aega. Komisjoni esimees moodustas isegi laiapõhjalise töörühma, mis seda temaatikat on süvitsi arutanud. Tänu riigikohtunik Villu Kõve ja prof.Paul Varuli aktiivsele kaasalöömisele on sündinud isegi vastava eelnõu toorik.  Saatan on aga teadupärast peidus detailides. Nüüd tulebki need detailid läbi arutada ja kui suudetakse vältida ametkondlikke vaidlusi, on lootus, et Riigikogu veel sel aastal selle olulise seadusega maha saab.

Rein Lang, justiitsminister

(ilmus lühendatult ja toimetatult EPL 26.02.2010, blogis antud kujul)

See, et endine justiitsministeeriumi kantsler, praegune notar Priidu Pärna on tulnud poliitikasse on väga hea. Meie erakondadele on paraku juriidiline mõtteviis ja arusaam õigusriigist üsna ähmane.  Paljuski on see põhjustatud heade juristide nappusest erakondades ja sellest tulenevalt ka Riigikogus.

Priidu Pärnal on täiesti õigus kui ta räägib õigusrahu poolt ja kritiseerib käimasolevat seadusloomemasinat. Olgu öeldud, et justiitsministeerium, ühinedes kriitikaga põhimõtetes, on isegi käivitanud kehtiva seadusandluse revisjoni, mille eesmärgiks on läbi vaadata kõik kehtivad regulatsioonid eesmärgiga mittevajalikud aktid kehtetuks tunnistada. Juristid teavad, et kohtutes löövad vastaspoolte advokaadid tihtipeale lauale küll valitsuse, küll ministrite määrusi ja käskkirju, mis on omavahel vastuolus. Võta siis kinni, mis kehtib, mis mitte!

Asjal on aga ka teine pool, mis nõuab selgitamist. Esiteks, on parlamentaarse demokraatia valinud Eesti teadlikult kallutanud võimu Riigikogu suunas. Asjad, mis paljudes vanades demokraatiates on jäetud täitevvõimu otsustada, on meil toodud seaduse tasemele. Põhiseadusliku riigivõimu taastamisejärgsed Riigikogu koosseisud ei kippunud just koalitsioonivalitsusi ülearu usaldama ja tõmbasid regulatsioonide kehtestamise osas tekki kõvasti enda poole. Pidevas muutumises olev maailm tingib aga ka ühiskonna regulatsioonide muutmist detailides ja nii peabki Riigikogu valitsuse ettepanekul üsna sageli tegelema tehniliste, mitte õiguspoliitiliste seadusemuudatustega. See raiskab aega, paberit ja loob väärkujutelma seadusandluse ebastabiilsusest.

Teine oluline seaduste muutmise põhjustaja on Euroopa Liit. Sealt tuleb regulatsioone, mis nõuavad eesti seaduste muutmist, nagu Vändrast saelaudu. Meie õigusruum on rajatud selliselt, et Euroopa Liidu õigus on ülimuslik meie siseriikliku õiguse ees. Kui me ka ei viiks EL õigust enda omaga kooskõlla, tuleb teda ikkagi kohaldada. Õiguskindlus ja õiguskultuur eeldavad aga seda, et need, kes õigust rakendavad ja kellele see on suunatud, leiavad need sätted ikkagi eelkõige siseriiklikust õigusest, Riigi Teatajast.

Kolmandaks ei saa unustada, et õigussüsteemi seisukohalt fundamentaalsed seadused (asjaõigus, võlaõigus, kohtumenetluse seadused jne.) on meil jõustatud enam-vähem samal ajal ja tänaseks on nende rakendamise kaudu välja joonistunud vead, mille parandamine on mõistlik ja vajalik. Mööngem, et seadusekirjutajate ettevalmistus ja kogemused ei olnud üheksakümnendatel tipptasemel ja võrreldavad tänasega. Eriti puudutab see kohtumenetlust puudutavaid seadusi, mille esimesed versioonid ei taganud kohtuasjade mõistlikku menetlemist. Siia ritta paneksin ma ka Kohtute Seaduse, mis 2002.a. jäi poolele teele kohtusüsteemi koha ja korralduse määratlemisel. Tõe huvides olgu mainitud, et riiklike põhiregistrite (äriregister ja kinnistusraamat) kohtute juurest äratoomisest on peale emotsionaalset, kuid lõppastmes asjalikku vaidlust loobutud ja kohtusüsteem on neid registreid valmis pidama ka enesekorralduse tingimustes.

Neljandaks tuleb selgeks vaielda, kas seadusi muudetakse paketina või n.ö probleemipõhiselt. Kolm aastat tagasi tegin ma Riigikogu õiguskomisjonile ettepaneku läbi vaielda küsimus, kas karistusseadustikku tuleks muuta nii, et koondatakse mingi aja jooksul üleskerkinud (kas või tehnoloogia arengust tingitud) probleemid kokku ja esitatakse Riigikogule kord 1-2 aasta jooksul paketina või esitab valitsus iga probleemi kohta eraldi eelnõu nagu see toimib täna ja mille tulemuseks on olukord, kus Riigikogu menetluses võib olla samaaegselt kaks ja rohkem karistuseadustiku muutmise eelnõud. Mõlema variandi puhul on nii poolt kui vastuargumente. Paraku pole seda vaidlust toimunud.

Viiendaks tuleks analoogiliselt krimnaal- või turvalisuspoliitikaga arutada Riigikogus ka õiguspoliitika põhisuundi ja võtta vastu vastav poliitikadokument. Selles peaksid kajastuma õigusloome põhialused, õigusaktide eel- ja järelhindamine, mõjude analüüs ja eelnõudele esitatavad nõuded, mida täna pole. Ma siiralt loodan, et Priidu Pärnal õnnestub veenda oma erakonnakaaslasi lõpetama vastuseisu sellise poliitikadokumendi tekkeks. Analoogiliselt kriminaalpoliitika põhisuundadele peaks just Riigikogu ütlema valitsusele, millistes õigusharudes peaks toimuma õigusloome ja millal. Loomulikult ei saa ette näha kõiki üksikasju, aga laias laastus võiks seadusloome pikaajaline suund olla sõnastatud.

Ma ei pea arukaks olukorda, kus igale probleemile ühiskonnas reageeritakse seaduseelnõuga. Seda nii valitsuse kui Riigikogu tasandil. Kui ajalehes ilmub õõvastav lugu loomapiinamisest või lapsepilastamisest, ei ole kohe vaja endale tähelepanu tõmmata karistusseadustiku muutmise eelnõu menetlusse andmisega. Metsas vedelevat prügi ei korista karistuse karmistamine. Kriminaalmenetlus ei ole riigijuhtimise vahend.

Halvimaks näiteks seadusloomest on käimasolev poliitilise kampaania korras menetletav nn.võlakaitse seadus. See, et meie maksejõuetusõiguses puudub oluline osa, mis reguleeriks üksikisiku võlgade ümberkujundamist, ei saanud olla uudiseks ühelegi arvestatavale juristile. Kõrge õiguskultuuriga riikides ongi üks maksejõuetusseadus, mis reguleerib ettevõtete saneerimist, üksikisikute võlgade ümberkujundamist ja pankrotimenetlust. Pankrotimenetlust ajakohastastasime me alles eelmise aasta lõpus vastu võetud kohtutäituri seadusega. Eelmisel aastal rakendus ka saneerimisseadus, mille toimimist on justiitsministeerium jälginud pidevalt. Meie tänavuses õigusloome plaanis oli ka üksikisikute võlgade ümberkujundamist puudutava osa esitamine Riigikogule. Kõik need kolm osa peavad olema omavahel kooskõlas ja haakuma nagu kivid õigus- ja ettevõtluskeskkonna vundamendis. Parim lahendus oleks kogu problemaatika koondamine ühte seadusse. Selmet, et diskuteerida õiguspoliitiliste valikute üle, tormati Riigikogu õiguskomisjonis valitsust tasalülitades populistlikus vormis eelnõud kirjutama. Sealjuures jagades avalikkusele vasakult ja paremalt eksitavaid sõnumeid.

Tänaseks on välja saadetud signaal, et kohe-kohe kehtestab Eesti parlament seaduse, millega kantakse maha oma kohustusi mittetäitnud inimeste võlad kui nad seda kohtult taotlevad. Rahvusvahelised rahandusorganisatsioonid on juba huvi tundnud, kas Soome lahe lõunakaldal elav metslaste hõim kavatseb eirata Rooma õigusest tulenevat läänekristliku kultuuriruumi üht eraõiguse põhialust – võetud kohustused tuleb täita (lad.k. pacta sunt servanda).

Pangalaenude tagatiste õiguskindluse vesistamist saab võrrelda püksi pissimisega – alguses on soe ja mõnus, aga õige varsti on külm ja märg. Pangad ei emiteeri raha ja nende poolt välja antavad laenud on nende raha, kes on selle sinna hoiustanud. Probleemseid laene on pankadel 5% ringis, 95% laenuvõtjatest on oma võetud kohustused täitnud ja paljudel on see toimunud hambad ristis, talupoja kombel kõhu kõrvalt. Vähendades jõuga kellegi kohustusi panga ees, tuleb vastata ka küsimusele, kelle arvel see toimub. Tegelikkuses saab see toimuda vaid nende 95% kohusetundlike laenuvõtjate arvel. Kui eesmärgiks on laenuintresside lakkelöömine ja kodulaenude kinnikeeramine, siis see oleks tänases Eestis lihtsalt loll poliitika. Kui aga eesmärgiks on eksproprieerimine, on tegu kommunistliku revolutsiooniga. Mõni politikaan võib ju poe taga jutlustada vajadusest rootsi pankurid paika panna, aga kui sõnadelt minnakse üle tegudele, maksab tagajärjed kinni Eesti rahvas.

Üksikisikute võlgade ümberkujundamise seadust on meil kindlasti vaja. Aga selles sisalduvad regulatsioonid peavad sobituma meie üldisesse õigussüsteemi ja vastama Põhiseadusele. Selliseid seaduseelnõusid ei koostata kultuursetes riikides kampaaniakorras üleöö.

Meil on perekonnaseaduse vastuvõtmisega eelmisel aastal viidud lõpule eraõiguse reform. Selle poolest oleme me erandiks kogu Ida-Euroopas. Moodne eraõigus on aga aluseks stabiilsele keskkonnale, kuhu tahetakse investeerida ja millega soovitakse siduda oma elu ja tulevik. Õigussüsteemi seisukohalt on meil täna puudu veel korrakaitseseadus, mis on Riigikogu õiguskomisjoni menetluses juba 3 aastat. Selle vastuvõtmisel tuleb ka otsustada, kes ja millistel tingimustel tohib Eestis politseitöös osaleda.  Minu jaoks on tegu põhimõttelise valikuga – kas me oleme teel kodanike või ametnike riigi suunas.

Loodan, et 2011.aastal valitav Riigikogu saab tõesti tegutseda õigusrahu ja stabiilsuse keskkonnas. See vajab aga arukaid inimesi Riigikogu liikmetena. Ka Sind, Priidu!

Rein Lang

justiitsminister