• 10. juuni 2010
• 0 Kommentaari

Justiitsminister Rein Langi poliitiline avaldus

Austatud Riigikogu!

 Mul on väga hea meel teie ette täna tuua kõigi Riigikogu fraktsioonide algatatud Riigikogu otsuse eelnõu „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“ kohta. Teatavasti võimaldab riigikogu kodu- ja töökorra seadus fraktsioonidel esitada Riigikogu otsuse eelnõusid, mis sisaldavad ettepanekuid Vabariigi Valitsusele. Sellise konsensuse üle on mul ainult hea meel. Minu eelkäija Märt Rask tuli 2002.aastal  välja ideega kriminaalpoliitika arengusuundade dokument üldse ellu kutsuda. 2003ndal aastal sai see teoks, kui Riigikogu kiitis heaks „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010“.  Opositsiooni esindanud Ain Seppik ütles 2005. aasta Riigikogu istungil, kui ma esitasin ülavaadet arengusuundade täitmise üle järgmist (tsiteerin): „Keskerakonna fraktsioon soovib selgelt välja öelda, et meie arvates on riigi kriminaalpoliitika tänu Riigikogu 21. oktoobri 2003. aasta otsusele üks selgemaid poliitikaid riigis üldse ning meile teeb rõõmu, et selle poliitika elluviimist ka tegelikkuses pidevalt analüüsitakse. Arvame, et selliselt tegutsedes ei jää ka edu tulemata.“ Ei jää üle muud, kui auväärt kolleegiga nõustuda.

Ilmselt toob tänane päev kaasa küsimuse, kas nüüd on oodata mingit radikaalset pööret kriminaalpoliitikas. Kindlasti mitte, see pööre on juba toimunud ning eelmiste arengusuundade tekst ja mõte olidki selle ehedaimaks väljenduseks. Vastupidi, arengusuunad aitavad selliseid äkkpöördeid ära hoida ning tagada kriminaalpoliitika stabiilsuse. Arengusuunad on visioonidokument, mis kehtib kuni 2018. aastani. Kui Riigikogu dokumendi oma otsusega heaks kiidab, on see abiks vähemalt kolmele Riigikogu koosseisule kriminaalpoliitika ja valitsuse otsuste suunamisel.

Kriminaalpoliitika eesmärgina oleme sõnastanud ühiskonna turvalisuse tagamise läbi süütegude ennetamise, nendele reageerimise, tekitatud kahju vähendamise ja õigusrikkujatega tegelemise. Kuritegevust me ei kaota, seda oleks absurdne lubada. Seni, kuni me korraldame oma elu ühiskondlikel alustel, on olemas need, kes mängivad kaasa reeglite järgi, ning need, kes seda kas ei taha või ei suuda teha. Sotsioloog Èmile Durkheim on öelnud, et ka inglite ühiskonnas on omad valged ja mustad lambad. Kriminaalpoliitika peab tegema kõik selleks, et neid viimaseid võimalikult vähe oleks.

Justiitsministeerium viib otseselt ellu vaid väikest, aga kõige karmimat osa kogu kriminaalpoliitikast, seega on mõneti paradoksaalne, et just Justiitsministeerium kogu seda valdkonda veab ja iga-aastaseid ettekandeid teeb ning seoses sellega ka vihaseid võitlusi ministeeriumidega maha peab. Suurem osa kriminaalpoliitikast toimub kodudes, peredes, koolides – seal, kuhu justiitssüsteemil ei peaks asja olema.  On selge, et ei politsei, prokuratuur ega kohus suuda lahenda probleeme, mis on lapsel tekkinud kasvu- ja koolikeskkonnas. Loodame, et nii haridus- ja teadusministeerium kui ka sotsiaalministeerium ja kohalikud omavalitsused tulevad arengukavas välja toodud teemadega aktiivselt kaasa ning me suudame peredele ning lastele enam tuge pakkuda.

Vaadates maailmas ringi, näeme, et suhteliselt sarnase ühiskonnakorraldusega riikide võime kuritegevusega hakkama saada on märkimisväärselt erinev. Milles siis asi? Tulemusteta on kampaaniatega elluviidav ning paanikat külvav kriminaalpoliitika, millest Eestis on seni õnneks peaaegu et suudetud hoiduda. Tulemuslik kriminaalpoliitika on aga selline, kus kiired äkklahendused ei toimi ning ressurss ja tähelepanu suunatakse olulisele. Me võime seada kui tahes lühikesi menetlustähtaegu ja neid ka saavutada, aga on selge, et menetlustähtaegade puhul on tegemist vaid tagajärgedega, mis võivad muidugi ühel hetkel ka põhjuseks saada. Näiteks kui menetlus muutub kannatanule koormavaks. Kahjuks tuleb aga meil siiski jätkata ka põhjuste kõrval tagajärgedega tegelemisega, ja kardetavasti veel üsna pikalt.

Mis siis on meie jaoks oluline? Toon kujundina nelinurga. Nelinurk tähistab nelja  voorust – mõistlikkust, mõõdukust, meelekindlust, õiglust. Aga tähistagu see lisaks ka kriminaalpoliitika nelja prioriteeti: alaealiste kuritegude, isikuvastaste kuritegude, korduvkuritegude ja organiseeritud kuritegude ära hoidmine.

Esiteks tegelemine alaealistega. Aidata neid, kelle kodudes – kui need kodud üldse olemas on – on nad samasuguse väärtusega nagu nurgas seisev tumba, millele mööda minnes mõni tou jalaga antakse. Seesama tou on reeglina põhjuseks, miks laps seda võtet koolis kordab. Alaealiste komisjonid, erikool, vangla. Kõik need institutsioonid on alaealise õigusrikkuja teel vältimatud, aga praegu nad erilisi muutusi tema elus esile ei kutsu. Aga peaks, nii et vältimatust saaks välditav ning sellele oleme arengusuundades olulist tähelepanu pööranud.

Uuringud on veenvalt tõestanud, et vanemate joomise ning teineteise vastu rusika tõstmise kombeid kannavad järjekindlalt edasi lapsed – ma väga loodan, et 2018. aastaks oleme vägivalla mõttes paariariigi staatusest üle saamas ning Eesti kodude õhkkond on rahulikum ning turvalisem kui täna. Just isikuvastaste kuritegude vähendamine, mille hulgas on ka perevägivald, on lähiaastate prioriteet. Sealhulgas on rõhk ohvrite abistamisel ning tähelepanu pööramisel sellele, et riik ise omakorda kannatanutest ohvreid ei tekitaks. Kuigi meie õiguskaitse suhtlusoskused on kindlasti võrreldes varasemaga paranenud, ei saa sugugi olla kindel, et riik ise alati parimal viisil käitub.

Kolmas oluline teema on korduvkuritegevus. Korduvkuritegevuse vähendamise osas tuleb meeles pidada, et üldiselt on kuritegevusele viivad tegurid sarnased nii esma- kui korduvrikkujate puhul.

On öeldud, et suur osa Tallinna varavastastest kuritegudest tuleks kirjutada narkomaanide arvele.  Täna on meil nendele kuritegudele reageerimisel kaks põhilist valikut: kas saata tea toimepannu vangi või määrata talle rahaline karistus. Kumbki ilmselt ei aita lahendada seda probleemi, mis sunnib üht narkomaani teise inimese vara kallale minema. Narkoravi võimaldamine on meie oluline prioriteet järgnevatel aastatel. Arengukavaga püüame jõuda ka sinna, et töö vangist vabanenuga ei lõppeks hetkel, mil ta astub välja vanglauksest, nagu praegu. Tahame ellu viia tugiisikute süsteemi ning luua juurde ja kasutada paremini rehabilitatsiooniprogramme.

Liigume nüüd igapäevaste tavakuritegude juurest struktuuridesse, kus tekitatav kahju pole enam ehk otseselt kogetav üksikisiku tasemel, vaid annab endast märku riigikassas ning murendab usalduslikke suhteid ühiskonna tasemel. Sellega jõuamegi neljandasse nurka, neljanda prioriteedini. Arengukavas oleme selle jaoks pühendanud punktid, mis räägivad organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamisest. Eesmärgid puudutavad esiteks kriminaaltulu tõhusamat konfiskeerimist, mis sisuliselt tähendab, et kurjategija ei saa loota, et tema kurja tööga saadud raha tema või ta lähedaste käsutusse jääb. Teiseks peame oluliseks menetlusasutuste koostöö tõhustamist – ametkondlikud piirid ei tohiks takistada ühegi kuriteo avastamist. Kolmandaks soovime, et paraneks uurimisasutuste ja prokuratuuri võimekus avastada raskeid ning suure kahjuga majandus- ja korruptsioonikuritegusid. Seda ka küberruumis. Küberkuritegevusest rääkisin põhjalikult oma veebruari ettekandes ja ei hakka ennast kordama.

Riigikohtu esimees Märt Rask juhtis siitsamast kõnetoolist austatud Riigikogu tähelepanu asjaolule, et Eesti karistuspoliitika nõuab põhjalikku analüüsi. Ma nõustun Riigikohtu esimehega. Justiitsministeeriumil on kavas selle analüüsiga alustada veel sel aastal ja kaasata selle läbiviimisse nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelise taustaga eksperte ja teadlasi. Kuid ma julgen väita, et paljuski ka tänu kriminaalpoliitika raamdokumendi olemasolule ei pea me häbenema oma karistuspoliitikat kriminaalkuritegudele reageerimisel. Hoopis teine on aga olukord väärteokoosseisude konstrueerimisega ja sanktsioonidega väärtegude toimepanijate suhtes. Korrakaitset riigis ei pea tagama ainult riikliku menetlusega. Saab ka teisiti. Ja ma lõpetaksingi omapoolse tõdemusega, et eesti vajab hädast korrakaitseseadust ja kutsun üles Riigikogu seda kindlasti veel sel aastal vastu võtma.

Nüüd sai tiir täis ning loodetavasti andis see teile veel suurema veendumuse selle olulise dokumendi poolt hääletada ning heaks kiita. Tänan teid tähelepanu eest ja soovin turvalist tulevikku.

 Poliitiline avaldus on Riigikogus ette kantud 09. juunil 2010.