Lugupeetud prokurörid, austatud külalised, daamid ja härrad!
Möödunud aastal teie ees seistes ei rääkinud ma just pikalt prokuratuuri töötulemustest, vaid tõlgendasin prokuratuuriseadust laiendavalt ning sisustasin mulle ettenähtud aja hoopistükkis kolme erutava õiguspoliitilise teemaga. Prokuratuuri järelevalve, prokuröri positsioon ja tema töötasu on endiselt olulised teemad ja ma ei kahtlegi, et just viimasele neist jätkuks huvitatud kuulajaid ülearugi. Kuid võta näpust! Täna ei ole mul kavatsust nende juurde tagasi tulla, kuna eelmisel aastal öeldule ei ole mul enam midagi lisada. Ehk üksnes seda, et paljude teiste viimastel aastatel Justiitsministeeriumis väljatöötatud eelnõude hulgas võeti paari nädala eest Riigikogus vastu seadusemuudatused, mis näevad ette prokuratuuri sellise aruandlusvormi Riigikogu põhiseaduskomisjonile, nagu ma aasta tagasi teie ees välja käisin.
Täna tahaksin täna minna konkreetsemaks ning analüüsida sisuliselt prokuratuuri möödunud aasta töötulemusi.
Mõistagi ei jõua täna selle mõnekümne minutiga kõigest tervikpilti anda, mistõttu olen otsustanud peatuda mulle enim mõtlemisainet pakkunud aspektidel. Teil kõigil on võimalus mind kuulates kaaluda iseeneses, kas need tähelepanekud tekitavad teis samu küsimusi, mis minuski, milliseid järeldusi nende pinnalt teha saab ning kas need järeldused peaksid kaasa tooma ka reaalseid muutusi praktikas. Kuna esinen täna siin teie ees selles rollis ehk viimast korda, siis ei saa ma lubada, et asuksin ise neile tähelepanekutele tuginedes kriminaalpoliitilisi samme astuma. Nõnda loodan ma seda enam prokuratuuri enesekriitikale ja võimele end ise efektiivselt reguleerida. Ma ei pea seda naiivseks lootuseks, kuna justiitsministriks oldud aja jooksul on prokuratuur teinud otse mu silme all läbi suure arengu, mille puhul edasiminekud kaaluvad vajakajäämised üles.
Aga nüüd siis 2010. aasta tulemuste juurde.
Peaaegu kuu aega tagasi Siseministriga kohtudes võisime tõdeda, et nii politsei kui prokuratuur on suutnud oma tööd aina paremini kontsentreerida prioriteetsete kuritegude menetlemisele. Iseäranis hea meel on mul selle silmnähtava arengu üle, mis on toimunud alaealiste süüdistusasjade menetlusaja osas. 2010. aastal oli alaealiste kriminaalasjade kohtueelne menetlus üle kahe korra lühem kui 2008. aastal, olles langenud 172lt 81 päevani. Alaealiste kriminaalasjadest lahendati kohtueelses menetluses vähem kui 4 kuuga enam kui 80%. Keskmiselt kulus 2010. aasta II poolaastal menetluseks politseis 1,9 kuud ning menetluseks prokuratuuris 0,9 kuud. Alaealiste menetluskiirus on ka üks neid valdkondi, kus võib rõõmustada selle üle, et kunagised piirkondlikud erinevused on peaaegu kadunud. Pidage see märkus meeles mõne aja pärast räägime hoopis drastilistest piirkondlikest erinevustest.
Mis puudutab organiseeritud kuritegevusega seotud prioriteete, siis siinkohal ma detailidesse ei laskuks ja jätaksin selle võimaluse riigi peaprokurörile. Tunnustada tahaks neid prokuröre, kellel on olnud piisavalt julgust ja ettevõtlikkust, et anda elu kuritegeliku ühenduse paragrahvile – möödunud aastal esitati selliseid süüdistusi juba 9-le grupile. Kas need olid ka ainsad üheksa võimalust, seda teate teie ilmselt paremini. Põhjus, miks ma pean oluliseks, et nimetatud kuriteo inkrimineerimine ei jääks kergekäeliselt tegemata, on endiselt sama – kuritegeliku ühenduse paragrahv võimaldab kohaldada laiendatud konfiskeerimist ja varalist karistust. Niisama loomulikult nagu prokurör mõtleb läbi isiku süüküsimuse, peaks ta küsima varalise kasuga seotud kuritegude menetlemisel: kuidas saaks kurjategijalt võimalikult viimse sendini kätte tema kuritegeliku teenistuse.
Justiitsministeeriumis läbiviidud konfiskeerimiste analüüs, mis on ka meie koduleheküljel üleval, näitab kahjuks, et konfiskeerimise ja selle tagamiseks arestimise praktika on prokuratuuri üksustes äärmiselt erinev ning väljaspool Harju Maakohtu piirkonda lausa marginaalne. 47 % konfiskeerimistest, seda peaaegu 0,5 miljoni euro ulatuses, toimus Riigiprokuratuuri kriminaalasjades; 38 protsendiga oli teine Põhja Ringkonnaprokuratuur ja 12%-ga kolmas Lõuna Ringkonnaprokuratuur. Lääne ja Viru Ringkonnaprokuratuurist ei ole selles kontekstis midagi rääkida. Positiivne on selle kõige juures, et möödunud aasta konfiskeeritu koguväärtus ületas 1 miljon eurot, mis on oluliselt suurem summa kui 2009. aastal. Kui neid numbreid vaadata koos prioriteetsete asjade menetlusandmetega, siis torkab jätkuvalt silma Riigiprokuratuuri prokuröride aina jõudsam töö, mis tulenevalt nende menetletavate asjade iseloomust väljendub ka silmatorkavalt ulatuslikumas jälitustegevuse kasutamises. Kõik see väärib tunnustust, kui pidada silmas sealse meeskonna väiksust. Saab ainult loota, et Riigiprokuratuuri võimekus olulisi kriminaalasju tulemuslikult menetleda ei kahane ja pigem kasvab. Mida ma kasvu all silmas pean, sellest hetk hiljem.
Enne aga paar sõna ka menetlustulemustest tervikuna. Sest tõepoolest – prokuratuur ei pea menetlema mitte üksnes eriti raskeid ja ministrite poolt prioriteetseks tunnistatud, vaid kõiki kuritegusid, mis ohustavad Eesti inimeste turvatunnet.
Meie arvutused näitavad, et möödunud aastal menetles prokuratuur oma lõpliku lahendini (so kohtusse saatmiseni või menetluse lõpetamiseni KrMS §-de 201-205 alusel) 15098 isikut. See oli ca 500 vähem kui 2009. aastal, mis oli omakorda paartuhat vähem kui sellele eelneval aastal. Ühest küljest on see ressursi vähenemise surve all loogiline ning tahaks loota, et muutus ressurssides prokuratuuri sees on tasakaalus ka muutusega tulemustes, arvestades üksuste panust prioriteetsete kuritegude menetlemisse. Võrreldes 2010.a menetletud isikute arvu aastatega 2007-2009, ilmneb, et kõige rohkem on kõnealune arv vähenenud Lääne Ringkonnaprokuratuuris – 21% ning Viru Ringkonnaprokuratuuris – 15%. Riigiprokuratuuris on aga toimunud lausa 38 protsendiline kasv. Lääne puhul on tegemist loogilise protsessiga, sest erinevalt Viru piirkonnast, langes Lääne Prefektuuris 2010. aastal jätkuvalt ka registreeritud kuritegevuse tase.
Ainus tuvastatud kahtlustatavaga menetluse lõpetamise liik, millel ma tahaksin eraldi peatuda, on lepitamine. Aasta-aastalt on lepitus¬menetlust kasutatud aina enam – kui 2007. aastal lõpetati leppimise tõttu kriminaal-menetlus 28-l, siis 2010. aastal juba 364-l juhul. Tasapisi on kasvanud ka selle menetlusliigi osakaal kõikidest kriminaalmenetluse otstarbekuse põhimõttel lõpetamistest – kui 2008. aastal oli selles menetluses osalevate isikute arv 2%, siis 2010. aastal 9%. Menetlusliigi asjakohasusest annab tunnistust ka see, et kui kohustuse mittetäitmisel võib kriminaalmenetluse uuendada, siis seda on kolme ja poole aastase praktika jooksul tehtud üksikutel kordadel (3% menetlustest).
Tuleme nüüd aga kohtusse saadetud isikute juurde. Kui me vaatame üldmenetluses kohtusse saadetud isikute arvu aastaist 2007-2010, siis seal avaneb meile mõneti samasugune pilt – Läänes on üldmenetluses kohtusse saadetud isikute arv kahanenud aastate keskmisega lausa 40 %, Viru ringkonnas veidi vähem – 12 %. Riigiprokuratuuris on seevastu toimunud kiire kasv – 48 %, ning sama iseloomustab vähemal määral ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri.
Ükski menetlusliik pole loomulikult oma olemuselt hea ega halb. Heaks või halvaks võib ta osutuda sõltuvalt sellest, kas teda kasutatakse kohases olukorras. Menetlusliigi valikul peaks teadupoolest olema kaalul nii kahtlustatava kui teiste menetlusse kaasatud isikute huvid, sealhulgas õigus asja arutamisele mõistliku aja jooksul, ning teiselt poolt tuleb menetlusressurssi kasutada heaperemehelikult, kulutamata enam, kui see on vajalik. Kui räägime riigi kriminaalmenetlusest tervikuna, siis tuleb silmas pidada veel üht asjaolu – selleks, et võimuaparaadi käitumine oleks ootuspärane ja isikute õigused võrdselt tagatud, peab riigi menetluspraktika toimima ühtsetel alustel. Samalaadsele pahateole peaks reeglina järgnema ka samaväärselt valus laks, sõltumata sellest, millises Eestimaa otsas me viibime. Nõnda kontrollisime me ka seda, mil määral erinevad prokuratuuri üksused teineteisest menetlusliikide valikul.
Tulemus ei olnud tegelikult üllatav, kuna siin on erinevates prokuratuurides olnud alates nende menetlusliikide tekkest suured erinevused. Jätame hetkeks Riigiprokuratuuri kõrvale, kus on üldmenetluste osakaal tulenevalt asjade iseloomust keskmisest suurem, ja võrdleme üksnes ringkondi. Ka ei arvesta ma seekord menetlusliikide hulka oportuniteedi kohaldamist. Kui kiirmenetlusi oli 2010.a kõikjal üsna võrdselt, siis üldmenetluste osakaalus esines pea kolmekordne erinevus – kui Läänes oli üldmenetluse protsent 8, siis näiteks Lõunas oli see 21. Veelgi dramaatilisem lugu on lühimenetlusega – kui Lõunas kohaldati seda 9-le %-le isikutest, siis Virus ja Põhjas enam kui pooltele. Kokkuleppemenetlusega on vastupidi – Põhjas on protsent 14 ja Lõunas 57. Eriti teravalt torkab see silma näiteks liiklussüütegude puhul, millest enam kui 90 % menetletakse Lõunas kokkuleppemenetluses, Põhjas aga samal määral lühimenetluses. Pisut vähem terav, aga analoogne vahekord on ka varavastaste kuritegude puhul.
Tõesti, võiks ju öelda, et mõlemad on lihtmenetlused. Asi pole nii lihtne. Kummalgi juhul on isikute õigused tagatud menetluses erinevalt, ühel juhul vähendatakse karistust, teisel mitte, ning ka ressursikulu ei ole sama. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas me kohtleme inimesi võrdselt? Tasub tõsiselt mõelda selle üle, kas tegemist on objektiivselt põhjendatud erisustega või pigem kultuuriliste eripäradega, millesarnastest pajatab näiteks film „Ossobennosti Russkoi Ohotõ“. Viimast sorti eripärad teevad kindlasti elu värvikamaks, kuid riikliku kriminaalpoliitika elluviimisel pole neil kohta.
Veelgi segasemaks läheb lugu siis, kui vaadata ühelt menetlusliigilt teisele üleminekut. Otsustasime seekord eksperimendi korras kontrollida, kui tihti minnakse kohtumenetluses olevas asjas üle menetluse lõpetamisele KrMS § 202 alusel. Selgus, et 2010.a lõpetati otstarbekuse kaalutlusel menetlus 69 lühimenetluses kohtusse saadetud isiku puhul, neist Tartu Maakohutus mitte ühtegi, Viru ja Lääne Maakohtus mõni üksik ning Harju maakohtus tervelt 58. Arvestades, et keskmine menetlusaeg kohtus oli neis Harju asjades 111 päeva, siis jääb tõsiseks nuputamiseks, kuhu avalik menetlushuvi nende kolme kuu jooksul võis kaduda.
Üksnes mõnevõrra rohkem oli neid juhtumeid, kus menetlus lõpetati oportuniteediga üldmenetluses kohtusse saadetud asjades. Juhtumid jagunesid maakohtute vahel nende koormusega võrdeliselt ning kõikjal torkas silma, et tegemist oli üldiselt kaua menetluses olnud asjadega – keskmine kohtu menetluses oldud aeg neis oli 442 päeva.
Kriminaalmenetluse kestvust kontrollisime ka ühes teises võtmes. Nimelt käisime sama meetodiga, millega seni oleme võrrelnud alaealiste süüdistusasjade menetluspikkust, üle ka kõik teised tuvastatud kahtlustatavaga kriminaalasjad. Tulemusena saime teada, kui palju kestis kohtueelne menetlus kahtlustatava jaoks keskmiselt ühes prokuratuuri üksuses ning kas aastail 2008-2010 on ka midagi muutunud. Tuleb tunnistada, et paremaks midagi läinud selle aja jooksul ei ole. Kui 2008 oli keskmine kohtueelse menetluse aeg kahtlustatava jaoks prokuratuuris 163, 2009.a – 179 ning 2010 – 177 päeva. Saab siiski öelda, et menetlusaeg on viimasel aastal langenud Lõuna ja Viru kahtlustatavate jaoks, kuigi Viru keskmine kohtueelse menetluse aeg jääb sellest hoolimata üheks pikemaks. Kõige venivam tundub kohtueelne menetlus aga Riigiprokuratuuri kahtlustatavatele, kuna 2010.a oli selleks lausa 311 päeva. Ka aastate lõikes jääb silma, et Riigiprokuratuuris ja Viru Ringkonnaprokuratuuris on teistega võrreldes kohtueelse menetluse aeg pikem.
Positiivsena võib selle kõige juures näha seda, et enam kui 2 aasta pikkuse kohtueelse menetlusega kahtlustatavate hulk on siiski üsna väike – 5 % kõigist kahtlustatavatest – ning see osakaal on püsinud muutumatuna alates 2008. aastast. Kui võtta ette 2010. aasta andmed, siis võib öelda, et kõige enam oli kõigis prokuratuurides sellised juhtumeid, kus kohtueelse menetluse pikkus kahtlustatava ülekuulamisest kuni lõpliku menetlusotsuseni kohtueelses menetluses oli 1-12 kuud – 54-65 %. Erinevus aga ilmneb alla-kuuliste ja üle-aastaste menetluste võrdluses. Nimelt oli 22 % Riigiprokuratuuri kahtlustatavate kohtueelne menetlus enam kui aasta pikkune, Virus oli see osakaal 17 %, mujal 9-11 %.
Selle teema kokkuvõtteks tahan ma öelda kolme asja. Esiteks – ühest küljest on muidugi tunnustust vääriv, et hoolimata prokuratuuri ressursi teatud vähenemisest võrreldes varasema ajaga ei ole menetlustähtajad oluliselt pikemaks veninud. Teiseks – prioriteetsete asjade menetlemine peab toimuma viivitusteta. Mõistagi ei tohi kiirustamine hakata ohustama kvaliteeti ning seda tuleb silmas pidada ressursi suunamisel selliste asjadega tegelemisele. Loodan, et järgmisel aastal, olgu siis minu asemel siin kes tahes, näeb ta Riigiprokuratuuri nime taga juba väiksemat numbrit.
Kindlasti saab prokuröridele piisavaks väljakutseks teha endale 1. septembriks 2011.a selgeks jaanuari lõpul vastu võetud mahukas kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste pakett.
Seadusemuudatustes on palju muudki, mis vääriks siin kajastamist, kuid hetkel peatun vaid ühel äärmiselt tähtsal eesmärgil, mida eelnõuga saavutada tahtsime: nimelt luua meetmed, mille abil vältida ja hüvitada mõistliku menetlusaja nõude rikkumist – nii nagu seda peab vajalikuks Euroopa inimõiguste kohus. Läinud sügisel kohustas inimõiguste kohus Saksamaad viivitamatult kehtestama tõhusa õiguskaitsevahendi ebamõistliku menetlusaja vastu, mis kas kiirendaks menetlust või pakuks isikule kohast hüvitist. Enne seda oli kohus teinud Saksamaa kohta juba üle neljakümne otsuse, milles viidati tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisele.
Kui meil Eestis ongi praktikas leitud võtteid ebamõistliku menetlusaja vastu, siis ometi ei ole need õiguskaitsevahendid seni ei kergesti kättesaadavad ega ka tõhusad. Alates 1. septembrist aga ei tarvitse meil inimõiguste kohtu etteheiteid menetlusseadustikule enam peljata. Ebamõistliku menetlusaja eest hakkavad kaitset pakkuma järgmised muudatused:
1) nii kriminaalasja kohtueelse kui ka kohtumenetluse võib edaspidi lõpetada mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Selline menetlust lõpetav riigiprokuratuuri määrus kohtueelses ja kohtumäärus kohtumenetluses on vaidlustatav riigikohtuni välja;
2) otsust langetades peab kohus kaaluma, kas karistust tuleb mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada;
3) poolele antakse õigus taotleda kohtult kohtumenetluse kiirendamist, kui kriminaalasi on olnud kohtumenetluses üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku toimingut, see tähendab: ei määra istungit või kui on näha, et ajakava ei võimalda asja katkemata arutata. Kui kohus taotlust ei rahulda ja asi jõuab kõrgema astme kohtuni, otsustab see abinõu, mis võimaldab kohtumenetluse mõistliku aja jooksul lõpuni viia.
4) kohtu esimehele antakse kohtute seaduse muudatusega pädevus aidata kohtunikul korraldada menetluses oleva asja lahendamine mõistliku aja jooksul. Näiteks võib ta määrata kohtunikule menetlustoimingu tegemiseks mõistliku tähtaja; anda kohtunikule menetluse läbiviimiseks ning töö ja tööaja korraldamiseks korralduslikke juhiseid; jaotada tööjaotusplaani arvestades kohtunike vahel kohtuasju ümber; ning erandjuhul kalduda töö jaotamisel kõrvale ka tööjaotusplaanist, eelkõige arvestades kohtuasja eripära, kohtuniku spetsialiseerumist ja kohtunike koormatust.
Samuti saab kindlasti kohtumenetluse mõistliku aja tagamisel olema oma mõju ka ühel prokuratuuriseaduse muudatusel. Nimelt hakkab peatselt kehtima säte, mille kohaselt prokuröri abi võib täita prokurörile pandud ülesandeid üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade kohtulikus menetluses ulatuses, milleks on teda konkreetses kriminaalmenetluses volitanud kõrgemalseisev prokurör. Lisaks sellele, et prokuratuuri võimalused kohtus süüdistust esindada muutuvad paindlikumaks, annab see kindlasti prokuröri abidele nende edasise karjääri jaoks häid kogemusi.
Veel üks uus ja huvitav nüanss, mida me seekord analüüsisime, oli kriminaaltoimiku tagastamine prokuratuuri kohtu poolt. Peatuksin praegu neil juhtudel, mil kohus tagastas kokkuleppemenetluses toimiku prokuratuuri, kuna kohus ei nõustunud kuriteo kvalifikatsiooniga, tsiviilhagi suurusega või karistuse liigi või määraga või kuna mõni kokkuleppe poolest taganes sellest.
Teadupoolest oli 2010. aasta teisel poolel meedias terav arutelu sellest, kas prokuratuurile on antud liialt suur roll karistuste määratlemisel ning kas tõepoolest on kohus üksnes kummitempel prokuröri käes.
Kokku tagastas kohus kriminaalasjades, kus prokurör oli süüdistatava ja tema kaitsjaga sõlminud kokkuleppe, 2010. aastal kriminaaltoimiku prokuratuuri 177 korral. Kokkuleppest loobus 55 menetluses vähemalt üks süüdistatav, prokurör 46 menetluses, 5 menetluse puhul loobusid nii prokurör kui ka süüdistatav. Lisaks neile juhtumitele ei kinnitanud kohus kokkulepet 71 menetluses.
Kokkuleppemenetluses tagastati kriminaalasju kõige enam Harju maakohtust (41%), kõige vähem Pärnu maakohtust (9%). 35% tagastamisi toimus Tartu Maakohtus ja 15 % Viru Maakohtus.
Asjades, kus kohus tagastas kriminaalasja materjalid ilma, et prokurör või süüdistatav kokkuleppest oleks loobunud, oli mitmeid põhjuseid. Enam kui pooltes asjades ei nõustunud kohus ühel või teisel põhjusel kokkulepitud karistusega – näiteks oli moodustamata liitkaristus. Samuti oli mitmetel juhtudel kohtu hinnangul ebaselge tsiviilhagi suurus, kuriteo toimepanemise aeg, vale kvalifikatsioon jne. Puudulikud või vigased andmed olid samuti kokkuleppe tagastamise põhjuseks. Kohus tagastas kokkulepped prokuratuuri kahel juhul, sest pidas kokkulepitud karistust liiga raskeks, ning enam kui neljakümnel juhul, sest pidas karistust liiga leebeks. Viimasel juhul ei tähendanud tagastamine aga seda, et asja uuel kohtusse saatmisel oleks isik saanud karmima karistuse. Nii esines juhtumeid, mil samasuguse karistuse liigi ja määraga karistus teise kohtuniku poolt kinnitati, karistus oli mõnes muus menetlusliigis ka leebem.
Kõik see ei kõla sugugi sedasorti õudusena, nagu kokkuleppemenetluse põhimõttelised vaenlased meedias üritasid esile manada. Ilmselgelt viivad kohtunikud end ka kokkuleppemenetluses asjaoludega kurssi ja ei jäta oma seisukohta ka avaldamata. Raske on leida veel objektiivsemaid andmeid selle kohta, et kokkuleppemenetlus ei ole miski, kus prokuratuur taltsutamatult amokki jookseb.
Seda, et väärtused ja inimühiskond muutuvad ajas ning nende muudatustega tuleb kaasas käia ka karistusõiguses, näitab seegi, kuidas on hakatud rakendama värskelt karistusseadustikku lisatud uusi, kaasaja eripäradest tingitud kuriteokoosseise. 2010. aastal registreeriti 55 juhtumit, kus oli ebaseaduslikult kasutatud teise isiku identiteeti, kuid ilmselt annavad probleemi tõsidusest aimu alles lähiaastad. Tähtis muudatus karistusseadustikus jõustus ka 2010. aasta veebruaris, kui korrastati alaealiste vastaste süütegude loendit eeskätt internetikeskkonnas toimepandavate kuritegude osas. Aasta lõpu seisuga on nendes asjades alustatud juba viis kriminaalmenetlust.
Aja jooksul on selliseid muudatusi karistusõigusesse teisigi sisse viidud, kuid teadlikult terviklikku ülevaatamist ei ole nüüd juba pea 10 aasta jooksul toimunud. Selleks, et süütegude süsteem oleks hoomatav ja kvaliteetne, ongi Justiitsministeerium algatanud karistusõiguse revisjoni, mille käigus vaadatakse üle kõik süüteokoosseisud. Eesmärgiks on terviklik ja selge, proportsionaalsete sanktsioonidega ning ultima ratio põhimõttele alluv karistusseadustik.
Karistusõiguse revisjon algab probleemide kaardistamisega ja koosseisude analüüsiga, mida teeb professor Jaan Sootaki juhitav töögrupp. Analüüs antakse justiitsministeeriumile ja kodifitseerimiskomisjonile aasta pärast. Kodifitseerimiskomisjoni kuuluvad riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees Priit Pikamäe, riigi peaprokurör, advokatuuri esindajana Leon Glikman, Ken-Marti Vaher ning sise- ja justiitsministeeriumi esindaja. Kavas on esitada komisjoni, töörühma ja justiitsministeeriumi koostöös valmiv eelnõu riigikogule 2012. aasta lõpuks.
Paari sõnaga ka kannatanute ja tunnistajate uuringust süüteomenetluses, millesse teiegi kaasatud saate. Teatavasti tõstab kannatanute ja tunnistajate väärikas kohtlemine süüteomenetluses ning teiseste kannatuste vältimine nende motivatsiooni anda süütegudest teada ning teha koostööd õiguskaitsega süütegude avastamisel. Mujal räägitakse teiseste kannatuste vältimisest juba ammu ning seda ennekõike võtmes: mida on riik teinud selleks, et kannatanud ja tunnistajad ei peaks taaskord kuriteoga põhjustatud kannatusi uuesti üle elama. Kannatusi võivad tekitada eelkõige tavalised suhtlusprobleemid ning õiguskaitsepoolne suutmatus inimesega viisakalt ning lugupidavalt suhelda. Samuti võib probleeme tekitada see, kui kannatanud ei saa piisavalt informatsiooni konkreetse menetluse käigu kohta, aga ka ilmselt mitmed muud tegurid, mille peale me ei oska tulla. Seetõttu teeme koos Tartu Ülikooliga 2011. aastal uuringu tunnistajate ning kannatanute kohtlemisest ning kitsaskohtadest süüteomenetluses. Selle uuringu läbiviimisel vajame ka teie abi – nimelt on plaanitud aprillis edastada prokuröride kaudu tunnistajatele ja kannatanutele vastav ankeet. Loodame teie abile selle uuringu läbiviimisel!
Senimaani on prokurörid olnud väga vastutulelikud partnerid erinevate uuringute läbiviimisel. Küllap mõistes, et saadavad tulemused aitavad neid kunagi hiljem nende endi töös. Käesoleva aasta jaanuaris kaitsti Tartu Ülikoolis magistritöö teemal Eesti kohtunike ja prokuröride mõjutamisest. Lisaks 87-le kohtunikule vastas seekord küsimustikule tervelt 100 prokuröri. Uuring oli tehtud justiitsministeeriumi palvel ning täpselt samasuguse uuringu prokuröride ning kohtunike mõjutamisest on läbi viinud nii Soome kui Rootsi. Selgus, et ühel või teisel viisil on viimase 1,5 aasta jooksul üritatud mõjutada 29% küsitlusele vastanud prokuröridest ning 21% kohtunikest. Võrreldes Soome ja Rootsiga on seda rohkem. Näiteks kui Eesti prokuröridest teatas 23%, et neid tülitatakse solvanguid ja sõimu tulvil e-kirjadega; antakse mõista, et teatakse, kus prokurör/kohtunik elab jne, siis Soomes oli vastav osakaal 17 ning Rootsis 16%. Ma ei ületähtsusta seda teemat, ent ometi tuleb ka selle asjaga tegeleda. Meetmeid on erinevaid. Näiteks Rootsis tegelevad kohtud ja prokuratuurid aktiivselt mõjutamise ennetamisega: palgatud on turvamehi, määratud on usaldusisikud, kelle poole on võimalik pöörduda jne.
Kindlasti on asju, millele prokuratuuri meediasuhtluse kontekstis mõelda võiks – näiteks sellele, kas süütegude menetlemisega seoses isikuandmete ja detailide meediasse paiskamine tänases ulatuses on ikka alati proportsioonis isiku põhiõiguste kaitsega. Igatahes Justiitsministeerium mõtleb selle küsimuse peale ja soovitan teilgi sama teha.
Aga nüüd on mulle ettenähtud aeg märkamatult läbi saamas. Ma loodan, et kõik kuulajad said mõtlemisainet ning et aasta pärast on nii mõnigi minu poolt teadlikult lahtiseks jäänud küsimus ka vastuse saanud.
Tänan tähelepanu eest!
Riigi asju aetagu riigi tasemel