- 1. märts 2010
- 0 Kommentaari
Ka eraisikust võlgnikule peaks andma võimaluse
Kui Riigikogu 4.detsembril 2008.a. saneerimisseaduse vastu võttis, loodeti, et see päästab paljud ettevõtted hävingust. Kohtutesse tulvas saneerimisavaldusi ka neilt, kelle maksejõuetus ei olnud ajutise iseloomuga ja tegelikku eeldust äri jätkamiseks polnud. Loodeti vaid võita aega. Paraku on sellised ajavõitmised sageli üsna kaheldavad ja tekitavad küsimuse, kas mitte ei üritata enne pankroti väljakuulutamist vara ja õigusi firmast välja kantida.
Kui Riigikogu 4.detsembril 2008.a. saneerimisseaduse vastu võttis, loodeti, et see päästab paljud ettevõtted hävingust. Kohtutesse tulvas saneerimisavaldusi ka neilt, kelle maksejõuetus ei olnud ajutise iseloomuga ja tegelikku eeldust äri jätkamiseks polnud. Loodeti vaid võita aega. Paraku on sellised ajavõitmised sageli üsna kaheldavad ja tekitavad küsimuse, kas mitte ei üritata enne pankroti väljakuulutamist vara ja õigusi firmast välja kantida.
Juba saneerimisseaduse kirjutamise käigus käis justiitsministeeriumil vaidlus rahandusministeeriumiga selle üle, kas riigi maksunõudeid peaks saama saneerimise käigus vähendada analoogiliselt teiste nõuetega. Kuna rahandusministeerium jäi selles küsimuses jäigalt eitavale seisukohale, jäi lõpuks ka seadusandja selle juurde, et maksuamet ei saa saneerimise korral nõustuda oma nõuete vähendamisega. See jäikus on ilmselt saanud saatuslikuks mitmele firmale, kes seepärast on lõpetanud pankrotiga.
Riigikohus tegi selles olukorras seda, mida ta tegema pidi ja tunnistas sellise nõuete ebavõrdse kohtlemise põhjendamatuks. Ehkki kõrgema kohtu lahendit loevad mõned riigiametnikud jälle „loominguliselt“, tahab justiitsministeerium saneerimisseadust muuta nii, et riik ei saaks olla jäigalt takistuseks ettevõtte tervendamisele.
Saneerimises tuleks aga astuda ka järgmine samm ja võimaldada seda ka füüsilistele isikutele. Täna on üksikisikul ainsaks võimaluseks ülejõu käivate kohustuste ümberkujundamiseks kuulutada välja enda pankrot ja siis viie aasta pärast taotleda enda võlgadest vabastamist. Arvan, et me oleme täna valmis ka üksikisikute kohustuste saneerimiseks. Kohtutel on esialgne kogemus ettevõtete saneerimisega olemas ja turul on arvestatav hulk nõustajaid, kes võiksid raskustesse sattunud inimesi ka aidata.
Tuleks lähtuda loogikast, et loobudes mingist osast oma nõudest ja jättes võlgnikule „hingamisruumi“, on võlausaldajal võimalik saada tagasi rohkem kui pankroti puhul. Isiku võlgu saaksid ikka korstnasse kirjutada võlausaldajad kokkuleppel ja seda sõltumatu kohtuniku poolt juhitud menetluses. Seadus peab kohtunikele andma ka võimaluse murda ilmselgelt pahatahtliku võlausaldaja poolt mõistliku lahenduse blokeerimise. See toimib täna nii ka ettevõtete saneerimise puhul.
Selline võlgade ümberkujundamine oleks päästerõngaks nendele isikutele ja nende peredele, kes on järsu majanduslanguse juures sattunud ajutistesse raskustesse ja kes soovivad oma kohustusi täita. Seadus ei tohi luua täiendavaid võimalusi neile, kes sooviksid majanduskriisi ettekäändel vabaneda teiste arvel oma kohustustest või veelgi hullem, petuskeemide kaudu rikastumiseks.
Ka eraisikute võlgade puhul tekib küsimus, kas on mingeid kohustusi, mida põhimõtteliselt vähendada ei saa. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et sellisteks kohutusteks on maksuvõlad ja kõikvõimalikud rahalised karistused. Trahvide ja rahaliste karistuste puhul tuleb arvestada, et need määratakse meil reeglina lähtudes konkreetsest isikust ja tema poolt toime pandud teost. Kui teo toimepanemise ajal oli inimese varaline seisund üks ja kahe aasta pärast hoopis teine, peaks riigil olema ka voli oma nõuet vähendada. Kasvõi sellel eesmärgil, et vältida üksikisiku pankrotti, mille kaudu võib riigi lootus nõude rahuldamisele kahaneda oluliselt.
Mida ei tohiks aga muuta, on hüpoteegiga tagatud nõuded. Kui minna seda teed, et kinnisvarale (või ka muule kinnisomandile) seatud tagatised ei olegi enam kindlad ja lubame vähendada ka panga ees kinnisomandiga tagatud laenukohustusi, peame olema valmis ka pangaarvete ja –deposiitide „saneerimiseks“. See aga lööks uppi kogu rahanduse usaldusväärsuse.
Üksikisikute võlgade ümberkujundamise võimaluse loomine on olnud Riigikogu õiguskomisjonis jutuks juba tükk aega. Komisjoni esimees moodustas isegi laiapõhjalise töörühma, mis seda temaatikat on süvitsi arutanud. Tänu riigikohtunik Villu Kõve ja prof.
Rein Lang, justiitsminister
