• 29. märts 2010
• 1 Kommentaar

Õiguse eest valetada – kas või nui neljaks!

Loen Delfi juhtkirja, mis tümitab Tiit Ojasood. Teda materdatakse selle eest, et tal ei jätkuvat julgust valetada. Solgitoru on tõeliselt pettunud – nad ei saanudki Ojasoolt oodatud tuge oma laimukampaanias Eesti Vabariigi justiitsministri vastu. Kole lugu. Ei saagi tugineda populaarsele teatritegelasele oma ristisõjas õiguse eest lugejatele valetada, hämada, müüa oma “teenuseid”  poliitikute mustamisel või turukonkurentsi “suunamisel”.

Tasapisi hakkavad maskid langema. Valgete lehtede aktsioon valitsuse seaduseelnõu vastu ei toonud ajaleheomanikele oodatud tulemust. Hoopis äratas ühiskonna aruka osa omamoodi tardumusest. Üle hulga aja püstitati küsimus, kas õigus sõnavabadusele on õigus vastutamatult valetada. Ja kuidas ikka läks nii, et meie inforuumis ei lenda enam ideed ja arvamused vaid turundusnippide sousti valatud pooltõed ja otsesed valed.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teatriaktsioon, mis kulmineerub Saku Suurhallis 7.mail tuleb väga õigel ajal. Sellel on võimalus kujuneda raputavaks kunstisündmuseks, mis kõnetab suurt hulka inimesi. See võib äratada ühiskonna tardumusest, aga võib ka põhjustada massikakluse. Kadunud Frank Zappa sai eelmise sajandi seitsmekümnedatel hakkama legendaarse teoga Münchenis. Ta tuli üksinda väljamüüdud olümpiastaadioni publiku ette ja hüüdis rahvale “Sieg Heil!”. Kui alguses ei võtnud publik vedu, siis natside sõjahüüet korduvalt korrates saavutas Zappa kümnete tuhandete kaasaröökimise. Täpselt nagu natsismi võidu ajal kolmekümnendate Saksamaal. Kui publik oli lihtsale manipulatsioonile allunud, teatas Zappa, et kuna sakslased Münchenis pole 50 aasta jooksul karvavõrdki targemaks saanud, jääb kontsert ära. Suur kunstnik oli samal ajal suur inimene ja kodanik. Eesti hangumise üheks põhjuseks on meie oma Frank Zappa’de puudumine. Aga kes tahakski olla liider ühiskonnas, kus sulle ilmse arengupeetusega kirjatsurad karistamatult solki krae vahele valavad.

Ühiskonna eliidi ja haritud osa omavaheline suhtlus ei toimu enam pikemat aega traditsioonilise meedia vahendusel vaid küberruumi suhtlusvõrgustikes. Ajalehed, raadiojaamad ja nendega seotud e-väljaanded peldikuseinastuvad suurel kiirusel ja hulgakaupa. Omal ajal reklaamitud kollektiivsest ajust on saanud kollektiivne mudavann, kus ühiskonna imeväike osa oma kibestumisi ja komplekse teiste arvel välja elab. Ärapanemine kui elustiil ruulib! Omanikud palkavad peatoimetajaid, kelle ülesandeks on maksku, mis maksab, tõmmata endale tarbijate tähelepanu ja ned omakorda palkavad selleks töötajaid, kelle eetiline tase ja oskused võimaldaksid neil paremal juhul töötada reisisaatjana, mitte ajakirjandusliku informatsiooni töötlejana ja avalikustajana.

Kõik see toimub paraku suveräänse riigi õiguskeskkonnas. Kui 2002.a. otsustati karistusseadustikust kõrvaldada solvamise ja laimu paragrahvid, lootsid rahvaesindajad ühelt poolt nende, kelle käes on mikrofon või trükimasin, inimlikkusele ja eetilisusele ja teiselt poolt meie kohtusüsteemi võimele inimeste au, väärikust ja privaatautonoomiat kaitsta tsiviilõiguslike vahenditega. Eksiti mõlema lootuse puhul. Kriminaalkaristuse ees tuntava hirmu kadumine vallandas just eesti meedia tumedama poole. Kümned ja kümned kohtuasjad, kus kannatanud on hagenud õigluse jaluleseadmist nende mõnitamise puhul, on aga tõestanud veenvalt, et saksa täpsusega seadusi järgivad kohtunikud on õigust tõlgendanud mitte üksikisiku vaid meediaorganisatsioonide kasuks. Advokaat Paul Varuli poolt Tartus 2009.a. korraldatud konverentsil ütles Mart Kadastik, et Eestis on üksikisik meedia eest kaitsetu, ja tal on õigus. Kurb on vaid see, et ta ise võitleb, nui neljaks, oma ettevõtte majanduslikes huvides selle olukorra jätkumise eest.

Kui riigis oleks justiitsminister ja valitsus, kes jätaks tähelepanuta üksikisikute õigused ja tegutseks meediaettevõtete huvides, oleks tegu korporatiivse ühiskonnaga, kus poliitiline võim on korporatsioonide ripats. Nii nagu koolisüsteem ei saa juhinduda õpetaja vaid eelkõige õpilase huvidest ja tervishoiusüsteem mitte arsti vaid patsiendi huvidest, peab ka meedia tegevust reguleriv õigusraamistik juhinduma eelkõige üksikisiku õigustest ja vabadustest, mitte mõne ajalehe või internetiportaali majanduslikest huvidest. Sõnavabadusega pole siin midagi pistmist. Sõnavabadust ei saa kasutada õiguserikkumiste toimepanemiseks. Õiguserikkumisele peab aga järgnema vastutus, mis heastaks sellega kannatanule tekitatud kahju ja hoiaks ära edasised õiguserikkumised. Nii lihtne see ongi!

Rein Lang